• 1935 – majandusministri korraldusel kõrvaldatakse peatoimetaja Jaan Tõnisson ametist, Postimeest hakkab «tervendama» sekvestrivalitsus
• Leht kaotab oma ideelise näo
• 21. juunil 1940 võtavad Postimehe üle kommunistid
• 28. septembril 1940 hakkab Postimehe asemel ilmuma Tartu Kommunist

Tegevtoimetaja Arno Raag demonstreerib ajakirjanikutööd: võtab telefonitsi vastu uudiseid, kõrval toimetamisootel käsikirjad. Kalendrist paistab kuupäev 9. juuni 1937.

1933. aasta augustis oli riigivanem (ja «Postimehe» peatoimetaja) Jaan Tõnisson kehtestanud koos kaitseseisukorraga ajalehtede eelkontrolli, süüdistades ajakirjandust vastutustundetuses, ärevuse külvamises ja kõmu tagaajamises. Tõepoolest, lehed oli avaldanud mitme ministri kohta korruptsioonisüüdistusi ning enamik ajalehti serveeris õnnetusi ja kuritöid esiküljel, suurelt ja silmakargavalt.

Tallinna lehtede arvates oli eeltsensuur põhjendamatu ning nad alustasid boikotti – valitsuse tegevusest infot ei antud, juhtkirjade asemel kirjutati kurkide hapendamisest jms. «Postimees» aga avaldas lugejakirju, mis kiitsid valitsuse otsustavat tegutsemist.

Eeltsensuur tühistati kahe kuu pärast, kui Tõnissoni valitsus tagasi astus. Kuid Tõnissoni suhtumine ei muutunud: «Sihilik k õ m u, kõige jälgemad l a i m u- ja w a r j u h e i t e wõtted, kahtlustused isikute ja asutuste au arwel /…/ on selge, et p ö ö r e peab tulema, kui ei taheta, et ajakirjandusewabaduse kurjastitarwitamine meie rahwa- ja riigielus t õ s i s e  h ä d a o h u esile kutsuks.» («Postimees», 9. veebruar 1934)

«Sihilik k õ m u, kõige jälgemad l a i m u- ja w a r j u h e i t e wõtted, kahtlustused isikute ja asutuste au arwel /…/ on selge, et p ö ö r e peab tulema, kui ei taheta, et ajakirjandusewabaduse kurjastitarwitamine meie rahwa- ja riigielus t õ s i s e  h ä d a o h u esile kutsuks.» («Postimees», 9. veebr 1934)

Pööre tuli kuu aja pärast, kui uus riigivanem Konstantin Päts kuulutas omakorda välja kaitseseisukorra. Sügisel loodi info- ja propagandatalitus, millest ajakirjanduse jaoks sai sama hästi kui tsensuuriamet. Detsembris andis siseminister välja sundmääruse, mis muuhulgas ütles, et väljaanded peavad olema sisult, toonilt ja väljendusviisilt sündsad, ülesehitavad, positiivsed ja kasvatavad. Sise- ja välispoliitilisi materjale võis avaldada vaid propagandatalituse ette antud kujul, talituse ülesandeks sai ajakirjanduse järelkontroll.

Maja Vene tänav 1 Tallinnas, kus asusid Postimehe Tallinna toimetuse ruumid. Selles majas asus Postimehe toimetus aastatel 1927–1932.

1935. aastal hakkas Päts koos siseminister Kaarel Eenpaluga allutama suuri päevalehti. Esimesena võeti ette «Postimees». 26. juuli õhtul võeti kirjastusühisus Postimees sekvestri alla (toetudes Vene valitsuse 1916. aasta erakorralisele sõjaaegsele määrusele!), samal ajal jõudsid toimetusse politseiprefekt ja konstaabel, kes pitseerisid äriraamatud ja seifid. Ühisust hakkas juhtima sekvestrivalitsus, Tõnisson kõrvaldati ametist. 38,5 aastat kestnud Tõnissoni-ajastu oli lõppenud.

Sekvestri alla võtmist põhjendati ennekõike «Postimehe» majandusraskustega, aga ette heideti ka lehe poliitilist vastalisust: «Asunud wastu töötama kõigile põhiuuendustele, mida walitsus oma maa ja rahwa juhtijana peab paratamatuks meie edaspidises riiklikus hüwangus, ja on asunud isegi kohtulikult tõestatud riikliku kuritegewuse õigustamisele, tekitades kõige sellega seltskondlikku ärewust ja sünnitades k[a]hju riiklikus ja majanduslikus ülesehitamise töös praegusel ajal wajalikule kodurahule ja ühistahte saavutamisel rahva keskel.» («Postimees» 27. juuli 1935) Siia oligi koer maetud.

Sekvestrivalitsuse sundhooldus kestis 15 kuud. Siis raporteeris selle esimees, Tartu linnapea Aleksander Tõnisson, et «Postimees» on «saneerimisega terwendatud ja ta wõib elujõulise ettewõttena uute omanike kätte minna» («Päewaleht» 12. oktoober 1936). Majandusminister Karl Selter tegi valitsuse ootused puust ja punaseks: «Walitsus on osutanud «Postimehele» suure wastutuleku eeldusel, et «Postimees« koondab enda ümber Tartu kogu seltskonna üksmeelseks tööks rahwa kasuks.»

Kui sekvestrivalitsus «Postimehe» üle võttis, lahkus lehest peatoimetaja Oskar Mänd. Toimetust juhtisid nüüd peatoimetaja Jaan Kitsberg ja tegevtoimetaja Arno Raag. Palju oli ametis noori reportereid, kes leiti põhiliselt ülikooli tudengite seast. Aga leht polnud enam see, tema ideeline nägu oli kadunud.

«Walitsus on osutanud «Postimehele» suure wastutuleku eeldusel, et «Postimees« koondab enda ümber Tartu kogu seltskonna üksmeelseks tööks rahwa kasuks.»

Poliitilistes küsimustes hoiti suu kinni, «Postimees» trükkis tuimalt ametlikku infot, mida propagandatalitus kõigile lehtedele läkitas. Peaaegu igal hommikul helistas propagandatalituse infoosakonna juhataja Ilmar Raudma ning edastas päevakorraldused ja juhised. Mõned telefonogrammid on Tõnissoni isikuarhiivis tänini alles, nt «Mitte avaldada karikatuure rahvaesinduse tegevusest» (20. oktoober 1938), «Mitte kirjeldada ega pildis kujutada balle, pidusid, vastuvõtte» (1. jaanuar 1939).

Postimees muutus ka reklaamikanalina teiste päevalehtede sarnaseks – naisteajakirja Maret reklaam on lubatud esiküljele välisuudiste peale.

Rohkem vabadust oli kultuurilugudes ja kohalikes uudistes, need olid endiselt tasakaalukad, rahulikud ja ülevaatlikud. Huvitav on lugeda sünnipäevarubriiki, kus avaldati avaliku elu tegelaste lühielulugusid (oli auasi sinna pääseda, mälestuste üleskirjutajad meenutavad tegelasi, kes toimetusse imbusid, oma käega kirjutatud juubelijutt kaasas).

Piirangute hulk kasvas veelgi Teise maailmasõja alguse ja baaside lepingu sõlmimisega. Adekvaatse info levikut peeti ohuks Eesti riigi stabiilsusele. Kasutada võis vaid telegraafiagentuuri ETA kaudu saabunud kontrollitud välisteateid. Propagandatalitus jälgis ülima tähelepanuga, et ei ilmuks midagi, mis võiks riivata Nõukogude Liidu huve. 1940. aasta algul andis välisminister ajakirjandusele tungiva soovituse paigutada välissündmused tagaplaanile, pealkirjastada kiretult ja neutraalselt, esiküljele aga «teha sündmused» siseuudistest.

Postimees 14. juuli 1940, lk 11. Reklaamiagentide tubli töö ja asutuste soov uue võimu silmis plusspunkte koguda.

1940. aasta juuniks oli «Postimehe» peret (ja kogu eesti ajakirjanikkonda) kuus aastat õpetatud, et ajakirjandus ei pea kajastama tegelikkust – kusagil on targad mehed, kes teavad, mida ja kuidas peab rääkima ebaküpsele rahvale.

Siis saabus 1940. aasta 21. juuni õhtu. «Postimehe» saali ilmus salk mehi, punased lindid rinnas. Seal olid Harald Haberman, Max Laosson, Aadu Hint, Viktor Hion jt. Töörahva nimel nõudsid nad, et «Postimees» kirjutaks äsjastest sündmustest õigesti. «See on enesestmõistetav, et informatsioon peab olema õige,» vastas tegevtoimetaja Arno Raag.

Edasine käis ülevõtjate juhtimisel. Esiküljele laoti eesti ja vene keeles tervitustekst Punaarmeele («Tartu Tööliskond avaldab oma südamlikku heameelt selle üle, et Punaarmee on võtnud Eesti julgeoleku kindlustamise oma ülesandeks» jne). Max Laosson kirjutas juhtkirja «Eesti rahwas tõelise demokraatia künnisel». Kolmandal küljel anti vaimustatud ülevaated tööliste meeleavaldustest Tallinnas, Pärnu, Viljandis ja Petseris. Terve neljas külg pühendati «revolutsioonile» Tartus.

Ühe teksti lõpus ilmus lause «Toimetuse töö «Postimehe» tänase numbri jaoks toimus Töölisühingute Keskliidu esindajate osawõtul». Rohkem viiteid välisele juhtimisele lehte ei lubatud, vastutajana kästi kõigele alla kirjutada peatoimetaja Kitsbergil.

22. juunil 1940 ilmus esimene puna-Postimees, selle tegemist dirigeerisid Max Laosson ja Harald Haberman.

Toimetus otsustas püüda edasi töötada, kuni olukord selgineb. Sündmused aga arenesid kindlalt ja kiirelt. 5. juulil «soovis» Postimehe töötajaskond kirjastuse riigistamist. 21. augustil ilmus «Postimehe» päismikku nõukogude ajakirjanduse lipukiri «Kõigi maade proletaarlased, ühinege!». Lehte täitval propagandal oli nüüd kolm põhisuunda.

Esiteks rahustamine: kolhoose ei tule, Eesti ei liitu Nõukogude Liiduga, eraomandust ei puututa. Sellised lood hakkasid kaduma juba kuu aja pärast, sest eitatut hakati «rahva soovil» siiski tõeks tegema. Üheksa kuu pärast aga laius üle terve esikülje juba Harald Habermani lugu ««Iseseisvus» – Eesti kodanluse nurisünnitus» (13. märts 1941).

Esiteks rahustamine: kolhoose ei tule, Eesti ei liitu Nõukogude Liiduga, eraomandust ei puututa. Sellised lood hakkasid kaduma juba kuu aja pärast, sest eitatut hakati «rahva soovil» siiski tõeks tegema. Üheksa kuu pärast aga laius üle terve esikülje juba Harald Habermani lugu ««Iseseisvus» – Eesti kodanluse nurisünnitus» (13. märts 1941).

Teiseks paljastati «klikeaja ladviku» musti tegusid stiilis «Kuidas miljonid woolasid poliitiliste äritsejate kukrusse» (12. juuli 1940).

Kolmandaks hariti lugejat uue ideoloogia vaimus ja ülistati elu Nõukogude Liidus: mis on proletariaadi diktatuur, «Kuidas Nõukogude Liidus on lahendatud rahwusküsimus» (18. juuli 1940), «Nõukogude Liidu põllumajanduslikud käitised» (19. juuli 1940), «Kodanike terwise eest hoolitsemine Nõukogude Liidus» (26. juuli 1940).

Kirjutama hakati «õigetest» inimestest, nt «Kehwikute rõõmupäewad Kiidjärwel» (29. oktoober 1940). Selleks loodi uued rubriigid «Töötava rahva elu», «Elu Nõukogude Liidus», «Komnoorte teated» jms. Reporterid kirjutasid nüüd valimisvaimustusest, natsionaliseeritud käitiste lööktöölistest, sotsialistlikest töövõistlustest ja punanurkade organiseerimisest.

Lehekülg «Kirjanduse rindelt» tutvustas nõukogude kirjandussaavutusi. Sigrid Undseti «Olav Audunipoja» ilmumine katkestati, selle asemel pandi joonealusesse Nikolai Ostrovski «Kuidas karastus teras». Naljakülje «Sädemed» asemele aga loodi ateismikülg «Usk on oopium rahvale».

27. septembril 1940 pidi «Postimees» ajaloo prügikasti kaduma. Töötav rahvas ei taluvat enam kauem «Postimehe» nime, mis oli olnud «kodanlike mustasajaliste huvide kaitsja». Järgmise päeval tegid samad inimesed juba lehte nimega «Tartu Kommunist».

Ajakirjanikke «innustati» (= ähvardati) esialgu tööle edasi jääma. Alles 6. juulil lubas propagandajuht Hans Kruus peatoimetaja Kitsbergil ametist lahkuda (ta jätkas tööd toimetussekretärina). Kui uued ajakirjanikud olid omandanud juba piisavalt oskusi, hakati seniseid vallandama, enamasti jäeti palgale reareporterid.

Uuendatud «Postimehe» juhtivad tegelased tulid vasakpoolsete literaatide ja «puhta minevikuga» noorte hulgast: uus vastutav peatoimetaja Max Laosson (seni vabakutseline literaat), tema asetäitja Karl Kivi (seni elatanud end tõlketöödega ajakirjandusele), parteielu osakonna juhataja Erni Hiir (vabakutseline kirjanik), töölis-talupoegade korrespondentsi osakonna juhataja Aira Kaal (üliõpilane) jt.

Üleminekuaeg – eesti keeles ja saksa tähtedega (st gooti kirjas) kirjutati Stalini «suurest asjast». 1940. aasta lõpuks likvideeriti Postimehest gooti kiri, «suurest asjast» sai «suur üritus».

27. septembril 1940 pidi «Postimees» ajaloo prügikasti kaduma. Töötav rahvas ei taluvat enam kauem «Postimehe» nime, mis oli olnud «kodanlike mustasajaliste huvide kaitsja». Järgmise päeval tegid samad inimesed juba lehte nimega «Tartu Kommunist». Poole aasta pärast oli lehe tiraaž langenud 1890. aastate «Postimehe» oma tasemele – pisut alla 5000 eksemplari.

P. S. Keda huvitab toonase Postimehe eluolu, lugege Arno Raagi mälestusi «Kõuepilvede saatel» ja «Saatuslikus kolmnurgas» (ilmunud 2010, esmatrükid 1971 ja 1974).

Artikli kirjutamisel on kasutatud rahvusarhiivi materjale (Jaan Tõnissoni isikuarhiiv ja trükikäitise Postimees arhiiv).