Igapäevane keelepäev Helju Valsi köögilaua taga

Siin, köögilaua taga, käivad kõik ilmuvad lehed 80-aastaseks saanud keelenaise kriitilise pilgu alt läbi. «Miks näiteks Postimehes ei ole keelenurka?» imestab pühapäeval juubelit tähistanud Helju Vals. «Ma ei tea, miks tänased keeletoimetajad ei taha olla avalikud naised, miks nad ei taha sõna võtta.» Foto: Lauri Kulpsoo

«Minevik, olevik, tulevik, ELAVIK» on kirjutatud ühele paljudest sildikestest, millest Helju Valsi (80) köögisein lausa kirendab.  «Me peame arvestama, et on ka elavik. Me peame elu sisukaks tegema, et meil oleks elavik,» selgitab legendaarne keeletoimetaja uudissõna.

Su köögilaual seisavad riidas sõnaraamatud ning ajaleheväljelõiked, keelelised märkused servadele kirjutatud. Sina ja keel olete endiselt lahutamatud?

Kas ma soovin seda või mitte, aga keel lihtsalt tuleb iga päev minu juurde. Iga päev on keelepäev sõna otseses tähenduses. Võtame näiteks tänase Õhtulehe – ma teadsin, et siin on minust juttu. (Laupäevases Õhtulehes ilmus sünnipäevalugu Heljust ühes fotoga, millel nooruslik vanadaam poseerib oma võimlemisrühma koosseisus – toim.) Ma võtsin selle lehe ja hakkasin vaatama, kuidas minu figuur on välja tulnud. Otsin ja otsin, vaatan ja leian hoopis sellise artikli… Nii: mis sellel lausel viga on? (Helju demonstreerib Õhtulehe artiklit pealkirjaga «Vesilained: liiga raske pähkel», mis jutustab daamide soengutest – toim.)

Minul on esiteks raske aru saada sõnast «vesilained».

Vale on «raske»! Pähkel on meile probleem ainult ühes mõttes: kas me saame temast hammustades jagu või mitte. Pähkel on liiga  k õ v a. Sellest on üsna palju räägitud. Mina ei ole teinud ikka head tööd…

Nüüd võtame Sepa loo, see on teine näide. (Helju keskendub artiklile Elmar Sepa seiklustest – toim.) Sepp ütleb: «Kahtlustus, mis mulle esitati, on küll keeleliselt mõistetav, kuid sisult ja vormilt arusaamatu.» Keeleliselt mõistetav! Mis siis veel üle jääb? Mis see sisu ja vorm on? See on mind läbi aegade – kõige leebem sõna on – kurvastanud. Keelmõte, see on üks sõna nagu aegruum, lahutamatu. Mida siin veel öelda on? Kui keeleliselt on mõistetamatu, siis aitab. Ja kuidas ta veel jätkab, seesama Sepp. «Kavatsen end ja oma au ning väärikust kõiki seaduses ette nähtud mulle võimalike vahenditega kaitsta…» Mis see on? Ta kaitseb ennast, kes ta on selline, aga mis see au ja väärikus veel on? Muudkui pudrutab. Savisaarel näiteks niisuguseid lauseid ei ole. Savisaar on ohtlik. Tema on tark, ta ei ole selline.
See on siis minu päev. See teeb mul niivõrd…

Inimese keelekasutusest oskad sa välja lugeda mõndagi tema enese kohta?

Jah. Aga mina olen ühes mestis Peeter Oleskiga: algusest peale ei ole mina mingisuguse «keskparteiga» leppinud. Mis tähendab «keskpartei» – kus keskel?

Keel tuleb ise minu juurde, kas ma tahan või mitte, aga ta tuleb. Me tervitame teineteist. Minu igapäevane looming, minu märkmed on siin laua peal. Ja ma ei raatsi neid ära visata.
Kui ma neid näiteid siin räägin ja läbi mõtlen, siis ei saa ma päris nõustuda selle artikliga, ehkki ma samas väga kiidan seda. (Helju kraamib väljalõigete seast lagedale 17. veebruaril Postimehes ilmunud Jüri Kuuskemaa artikli «Džiisus, siisitamine ja roppsuude kuldaeg», mis nahutas lodevat keelekasutust – toim.) Iga niisugune vastuhakk võõrapärasusele, põhiliselt inglispärasusele, pöörab meie tähelepanu kõrvale halbadelt eestipärasustelt.

Millised need halvad eestipärasused on?

Halvad eestipärasused ongi need tänased Õhtulehe näiteid. See ei tähenda, et Õhtuleht oleks halvem kui Postimees või Päevaleht või mis tahes leht. Jüri Kuuskemaa seisab selle nimel, et ei oleks võõrust. Halvad eestipärasused on aga pigem stiilinäited, mis ei tule tekstile kasuks.

Kõik kiidavad Jüri Kuuskemaad, et ammu oli vaja sellist sõnavõttu, ja mina kiidan teda ka. Eriti seetõttu, et ta pole filoloog. See on värskendav, kui oma ameti pealt ei kirjutata, muidu tundub, nagu kutse kohustaks.

Kui aga jõuab see mees roppsuude juurde, siis ütleksin mina: ei ole hea aeg praegu kirjutada roppsuudest ilma Mihkel Rauata. Kuhu ta jätab Mihkel Raua? Ta mõistab roppsuud hukka, aga seda ei saa nii lihtsalt seletada. Mina ei mõista näiteks hukka. Kas on mõeldav intelligentne labasus? Üleüldse, poisid, mis teie arvate, kas labasuse ja roppuse vahel on vahe?

Kindlasti saab labane olla ka roppusi kasutamata.

Kas roppus on sama mis labasus?

Ei ole sama.

Praegu on Raud selle lehekülje lahti löönud – kas roppused on halvad, kelle suus ja kelle kirjas? Seda võiks käsitleda laiemalt, aga mitte panna niimoodi ühe pealkirja alla.

Kui rääkida halbadest eestipärasustest, siis see tekitabki meie keeles segadust: millise piirini me läheme? Praegu Raud käib koolides esinemas, lugejatega vestlemas. Kui Raua roppused on nii ohtlikud, nagu on lugejate hulgas väidetud, siis miks teda kooli lastakse?
Raud on põnev poiss, ta ei ole veel meile päris selge. Tema on umbes selline nähtus nagu Henry Milleri «Vähi pöörijoon». Tohutult tekitas ärevust just sellesama ilustamata tekstiga, mida nüüd heidetakse ette Rauale. Tükk aega tagasi ilmus Václav Haveli raamat «Lühidalt, palun». Havel ütleb seal, et tema tahaks ka kirjutada ilustamata päevikut. Kuidas peaks siis Raud kõik selle kirja panema, mida ta on oma aatekaaslaste hulgas läbi elanud?

Kui ta hakkaks viisakalt väljenduma, siis ei oleks see vist enam aus.

Siis ei oleks see. Halb eestipärasus, pagan võtaks, eriti ajakirjanduses, on isikupäratus. See on nii raskesti tabatav mõiste. Kui ütled kellelegi nii, arvustades tema kirjutist: üldiselt ei ole ju paha, aga mis sul on teisiti kui teistel? Puudub isikupära! Siis vastab tema: ma olen ju isik ja ma kirjutan, kuidas mul puudub isikupära? Raske on seda seletada, raske on seda seletada…

Mina olen vana kooli tegelane, mind kiusab mõte: Raud on kunstiga hakkama saanud.
Üks tähtis asi, millest mina ära tunnen intelligentse labasuse: sa ei taha olla labane, sa ei naudi seda. Sul tuleb välja sellepärast nii, et sa oled elutruu, sa oled sellises keskkonnas viibinud. Ma ei kujutle, et ta saaks teisiti väljenduda. Aga need roppsuud, kes hukkamõistu väärivad, on ise suured nautlejad. Nad ju lausa topivad sisse väljendeid, mis ei teeni mingit eesmärki.

Nüüd võiks öelda, et vapper väike vanadaam on läinud veidikene – üle ääre. Aga ma ei ülista. Ma tunnustan loomulikkust.

Millised võõrapärasused – lisaks halvale stiilile – sind meie keeles kõige rohkem häirivad?

Mida ma tahaksin teha veel selle aasta sees: ma tahaksin arvustada Uno Liivaku raamatut «Väike soveti keele sõnaraamat». Kui me räägime inglispärasusest, siis kas tahame või mitte, langeb tähelepanu alt välja russism. Me ei märkagi, et me pole venepärasusest lahti saanud. See on järelrussism. Näiteks «külakene», eestlane ei ütle nii. Ilmateade ütles täna: sajab lumekest! Meie ei ütle ka «kodanikud reisijad». Kõige hullem sõna – ja mitte ükski väljaanne ei ole sellest vaba – on «kangelane». Tegelased ei ole kangelased.

Liivaku on russismid kaante vahele pannud ja ma tahaksin ajakirjanikele meelde tuletada, mis neid küll hoiab russismide kütkes. «Ettekande teeb juhatuse esimees» – mis see ettekande tegemine on? See ei ole eestipärane! See on vene keeles ka juba kantseliit, miks me räägime vene kantseliidis?

Uno Liivaku, Uno Mereste, Henno Meriste – neist ei ole keegi filoloog. Nad on logofiilid. Küll oli nende meeste seltskonnas arendav viibida! See oli ajakirjanike liidu keele- ja tõlkesektsioon, selles seltskonnas möödus pool sajandit minu elust. Nad vaatasid, et seal Edasi toimetuses on üks tegelane, keegi lajataja, ja tõmbasid mind oma seltskonda.

Kõige õigem vahend, kõige mõjusam vahend lahti saada venepärasusest ja bürokraatiast üldse on leida niisuguseid lauseid, millega sa neile pähe paned, ja nad ei pääse enam. Kui ma üsna ammu tööle tulin, siis ma imestasin, et mispärast isegi kõrged tegelased kirjutavad «laiade töötajate hulkadest». Toimetaja pidi mingi ettekandega minema parteikoosolekule, küsis minult nõu. Ütlesin: see ei lähe nõukoguliku elulaadiga kokku, need laiad töötajad. Meil on peenem stiil. Ja selle lausega ma lõin läbi ja hakkasin Edasis revolutsiooni tegema.

Üllatav on see, et parteibossid olid üsna… kuulekad on muidugi palju öelda. Näiteks küsiti: kes teil seal toimetuses võttis teadaandelt ära pealkirja «Lipud välja!»? Ei no muidugi, Helju Vals võttis ära. See juhtus koostöös Sulev Uuega. Me leidsime, et kui me tahame kommunistlikku ühiskonda, mis pidi olema arenenud tulevikuühiskond, siis me peame mõtlema teisiti, arukalt. Mis ühiskond see on, kes oma kodanikke otse imperatiivselt käsib lipud välja riputada? Kui kodanikud tahavad kommunistlikku ühiskonda, siis nad on teadlikud ja panevad ise lipud välja.

Mul läks ühtepuhku Edasis kehvasti, aga teised sallisid mind ja pidasid minuga lõpuni vastu.

Sinu töö Edasis on sünnitanud palju igihaljaid legende.

Ilmus pealkiri: «Sõnnik veeti parteisse». Pidi olema «patareisse». See oli trükiviga, milles olid kõik süüdi. Autorist hakkas pihta, autoril oli õige. Masinakirjutaja pani selle valesti. Siis mina muidugi. Kuidas ma selle läbi lasin – ma vist ikka mõtlesin niimoodi, et võiks sõnnikut sinna vedada… Mina olin parteis, aga ma tahtsin niisugust parteid, mis oleks inimnäoline. Kui kirjutati uutest raamatutest, siis kuigi eesti kirjandust oli kõige rohkem, pidid esikohal alati olema vene kirjanikud. See tekitas protesti, nii et minust sai vastupanuliikuja.

Toimetajad olid selle sõnniku pärast hädas. Selle eest me saime karistada, tehti käskkiri või midagi sellist. Aga meil olid targad toimetajad, nad ei teinud õiendust – see oleks ju tähelepanu äratanud.

Rapla rajooni lehes ilmus kunagi naistepäevalugu pealkirjaga «Partei ja valitsus tarvitavad nõukogude naisi». Seal vist pidi toimetaja küll lahkuma.

Need näited ei ole ju puhtalt keelelised näited, vaid meelelised.

Mida sa silmas pead, kui tavatsed enda kohta öelda, et oled mitte keeleline, vaid meeleline toimetaja?

Mulle on alati meeldinud, kui keegi ütleb näiteks minu kohta: küll sa tantsid hästi valssi. Aga mu perekonnanimi ei ole ju keeleliselt, grammatiliselt õige! Ütlesin oma isale, et ma tahaksin nüüd seda õigeks teha, et ma ei saa muidu Edasis töötada, kui nimi on valesti. Isa vastas, et sina lähed mehele, kui sa tahad nime muuta, aga Vals on ja jääb.

Meeleline, kogu aeg olen meeleline. Mulle ei ole praeguseni mõistetav, miks on seda meelelisust talutud. Ivi Drikkit ütles kunagi, et tema mind ei salli, aga armastab. Mulle ei ole see selge, miks. Ma olen oma kõige tähtsamat õpetajat Gerda Laugastet väga kurvastanud. Ta oli minu otsene õpetaja, Johannes Voldemar Veski oli teine. Laugaste oli praktilise eesti keele peal. Minu deviis oli: «Grammatik võid olla, aga stilist pead olema!» See läks otse vastuollu Gerda Laugaste põhimõttega: parem halb reegel kui reeglitus. Kui mina peaksin tegema sisseastumiseksameid – ma ei tee ära. Ma ei tee väljaastumiseksameid ka ära. Ei oska!

Paradoksaalsel moes haris nõukogudeaegne ajakirjandus eesti keelt paremini kui praegune.

Edasi aeg oli suur võitlus inimnäolise ajakirjanduse eest. Kui ma ennast kõrvalt vaatan, siis ma ei suuda uskuda, et tulin sinna ja hakkasin tiraade hävitama, paljusõnalisust kärpima. See on põhiline, mis ma Edasis olen teinud. Ei noh, kaklust mul oli. Aga miks hakati Edasit tähele panema? Selle pärast, et me erinesime kantseliidisallimatusega.

Punaaja keeletoimetaja. See oli niisugune karastus! Juba üksnes sovetlikku kantseliiti oli raske sobitada eesti meelelaadiga. See andis karastuse, mida noorematel ei ole. Nad ei kujutle, missugune vastupanuliikumine oli kas või Edasi toimetuses. Nähtamatu. Vastupanu ei peagi nähtav olema.

Ajakirjanike liidu keele-tõlkesektsioon oli puhtal kujul sõda selle eest, et eesti keel ei oleks võõrkeel oma riigis. Me äratasime tähelepanu sellega, et mõjustasime keeleelu. Meil oli Sirbis keelenurk. Ma ei jõua ära kahetseda, et seda näiteks Postimehes ei ole. Ma ei tea, miks tänased keeletoimetajad ei taha olla minu moodi, miks nad ei taha olla lajatajad. Ühesõnaga, miks nad ei taha olla avalikud naised, miks nad ei taha sõna võtta, keelenurka teha.

Milline on sinu meelest eesti keele tulevik?

Mina ei ole suur iga hinna eest rahvuslane, et läheme Raekoja platsile ja enne ei tule tagasi, kui eesti keel on elu lõpuni kaitstud. Nii ei saa teha. Kõige õigem on ise vastutada.
Mina ei usu mingit eesti keele kadumist. Pole seni kadunud, ei kao nüüd ka.

Aga keeled ju kaovad. Mille peale sa eesti keele osas loodad?

Eesti keel kaob siis, kui meie ka kaome. See kadu on ühenduses muude kadudega. Aga elada selles teadmises ja kogu aeg… Vaat need on need tänitajad. Käivad koosolekul ja muud ei tee kui oigavad jäledate poesiltide üle. Oiglemisest ei ole midagi kasu. Kõige tähtsam, millest mina olen aja jooksul aru saanud, on säilitada inimestes keelehuvi kuni lõpuni. Siis keel ei kao. Sest keel on nii võrratult rikas!

Helju Vals
•    Sündinud 1. märtsil 1929. aastal
•    Lõpetanud Tartu Riikliku Ülikooli 1953. aastal eesti filoloogina
•    Edasi ja Postimehe kauaaegne keeletoimetaja
•    1958. aastal algatas ta Edasis keeleküsimuste püsirubriigi ja kirjutab Postimehes sageli keeleteemadel ka praegu
•    1958. aastal sai temast Eesti Ajakirjanike Liidu keele- ja tõlkesektsiooni aseesimees, samuti on ta ühingu Eestluse Elujõud ja Eesti Keele Kaitse Ühingu üks asutajaid.
•    Tartu aukodanik
•    Tunnustatud Eesti Ajakirjanike Liidu kauni eesti keele auhinna (1997), Wiedemanni keeleauhinna ja III klassi Valgetähe ordeniga (2005)
•    Tema 225-leheküljeline õpi- ja lustiraamat «Pipart keele peale» sisaldab keelekriitilisi kirjutisi
-------------------------------------------------

Kuidas vähid Peipsisse sattusid

Edasis ilmus nupuke Peipsi kalurite tublist tööst: sel ja sel ajal püüdsid nad rohkem vähki kui mullu samal ajal. Vähid Peipsis!? Asjatundjate iroonilised telefonikõned kihutasid toimetajat süüdlast otsima.
Mis siis selgus? Ühel toimetuselaual vedelenud nupuke, mis teatas edukast vähjapüügist, sattus Helju Valsile silma.
«Vähjapüük!?» karjatas Helju. «Milline harimatus!»
Võttis oma punase pastaka ja parandas «vähja» «vähiks». Et õige asi kindlasti õigesse kohta satuks, viis selle ise trükikotta ja sealt see lehte libiseski.
Tegelikult oli käsikirjas räägitud (kalade) väljapüügist, masinakirjutaja oli l-tähe asemel h kirjutanud. Seekord Helju tervet teksti läbi ei lugenud...
Ivi Drikkit
 ------------------------------------------------

Arvamused

Ivi Drikkit
endine kolleeg:

Nõukogudeaegses Edasis, nagu kõigis teistes ajalehtedes, oli koosseis üleliidulise sniti järgi kindlaks määratud: toimetaja, kaks asetäitjat, vastutav sekretär (tegevtoimetaja), osakonnajuhatajad, korrespondendid, korrektorid, masinakirjutaja jt väiksemad tegelased. Seda hierarhiat valitses loomulikult toimetaja, aga Edasis hõivas ta kõrval tähtsaima positsiooni vanemkorrektor Helju Vals, kelle punase pastaka ja armutu pilgu alt käisid läbi kõik kirjatööd, mis üritasid lehte pääseda. Ja ega kõik pääsenudki, kui Helju nii arvas.
«See on maitsetu! See on labane!» tõmbas ta kärinal maha noore kirjajüngri romantilised ponnistused.

Heljut kardeti. Ei pääsenud ta käest vanemadki kolleegid, kes unustasid vohava kantseliidi eesti keelde «tõlkida» või ei suutnud oma lauseid eesti keele rohkete võimaluste kohaselt kauniks ja nõtkeks vormida. Helju ei taotlenud ühesugusust, ta respekteeris annet ja omapära. Nii ta «kinkis» oma lemmikutele sõnu, uudseid vorme, eripäraseid lausekonstruktsioone, kehtestas teatud sõnadele või väljenditele limiite ning jagas kasutuslubasid «arenenutele».

Helju Valsi ei kutsutud korrektoriks, vaid omade vahel keeleliseks (heas tujus olles pani ta sinna ette täiendi «meeleline»). Nagu öeldud, keeletoimetajaid tollal polnud, küll aga hakkas Helju end ise nimetama keeletoimetajaks-stilistiks, minu teada esimesena Eestis – ta teadis oma töö väärtust, mis oli kaugelt kõrgem pelgast vigade parandamisest ja grammatikareeglite järgimisest.

Ia Mihkels
endine kolleeg:

Minu esimene töine kokkupuude keeletoimetaja Helju Valsiga lõppes pisarais – ja muidugi polnud see Helju, kes pidi taskurätti otsima. Paberilehte mu kaheksarealise taiesega nagu lõpnud rotti kahe sõrme vahel endast eemal hoides oli ta Edasi toimetuse tühjas koridoris minust sõnagi lausumata kaks korda mööda tuhisenud, pilk tormi ennustamas. Aeg jooksis, nupuke pidanuks juba tinasse laotud olema, küljendaja närvitses, aga Heljul, kes äsja oli saabunud pooleteisetunniselt võimlemispausilt, polnud kiiret kuhugi.

Ajakülluse põhjus – milleks kulutada end tühjale saalile – sai selgeks niipea, kui kohale jõudis veel kolm-neli inimest. Meisterliku heitega saatis Helju lendu paberilehe, kus rasvaseid punaseid mahakriipsutusi ja juurdekirjutusi oli rohkem kui teksti ennast, paiskas õhku läbilõikava karjatuse: «Kuidas niisuguseid lolle ometi SIIA MAJJA tööle võetakse?!» ja kadus käbedal kontsaklõbinal kulisside taha. Publik küll ei aplodeerinud, aga töölevõtja vaatas lolli pikalt väga mõtliku pilguga.

Tookord andis etteasteks põhjust sõna «toimus» (Tallinnas toimus näitus vmt), mida kaheksal real tuli ette suisa kaks korda. Tulihingelisele emakeele ilu ja oma ajalehe hea maine eest võitlejale oli see mõistagi liig. Sedasorti stseenikesi ja pisaratevalamisi tuli toimetusemajas tollal ühtelugu ette, sest kedagi keelelise abituse pärast häbiposti naelutades Helju juba naelu kokku ei hoidnud.

Kõik need lajatamised on alati teeninud vaid ühte eesmärki: õpetada inimesi, kellele emakeel on peamine töövahend, märkama (keele)mängu ilu. Õpetus on käinud rohkem küll piitsa kui präänikuga, aga olnud seda tõhusam. Ja napilt jagatud präänikud seda magusamad.
 

Linnar Priimägi
keelearmastaja:
Vaidlesime Helju Valsiga keele üle ühtelugu. Tema puhul on märkimist väärt see, et ta on keeleinimene, kes ei näe keelt kindla väljakujunenud süsteemina, vaid muutuva ja areneva organismina. Kui ta mõnda keelekasutust kritiseerib, siis ei tee ta seda mitte niisama, vaid vaatab, kuidas mõni sõna või väljend käitub kontekstis, milliseid tähendusi see ühte või teist teemat käsitledes saab.
Ja talle ei meeldi, kui kirjutatakse, ilma et oleks midagi öelda. Ei ole mõtet kirjutades rääkida. Kui juba kirjutada, siis tuleb midagi öelda.