Oleg Kašin: Putin vananeb, Venemaa küpseb

Oleg Kašin. Foto: Erakogu

Münt kukub lauale, keerleb serva peal ning meie seisame ja ootame, kas tuleb kull või kiri. Nähtavasti nii on kõige õigem kirjeldada 1999. aasta Venemaad  – tegu oli ebatavalise aastaga. See aasta ei alanud kalendri järgi, vaid pisut varem, 1998. aasta augusti majanduskriisiga, mil «uusvenelaste» nooruke tsivilisatsioon vajus kokku. Kui tegu oleks olnud lihtsalt finantskriisiga, ei oleks põhjust seda praegu meenutadagi. Ent tegu oli väärtuste kriisiga.

1999. aastal ilmus Zemfira esimene album ja ma usun, et lugeja mäletab, mida see toona tähendas. Kevadine Belgradi pommitamine NATO poolt äratas venelaste teadvuses ühe uskumatult võimsa kihi, mille juured on isegi kaugemal kui Esimene maailmasõda, lausa sügaval 19. sajandis: slaavi vendlus ja kõik sellega seonduv.

Ilmnes, et külmale sõjale järgnenud aastatel oli ühiskonnas tekkinud taas nõudlus Ameerika-vastasuse järele ning Jugoslaavia sõja ajel kujunes see vaid mõne päevaga Venemaa elu tõsiselt võetavaks teguriks. 2000. aasta kevadel tuli välja film «Vend 2», millega režissöör Aleksei Balabanov kindlustas endale peamise rahvusliku psühhoanalüütiku staatuse. Selgus, et Venemaa koht maailmas on venelasele sügavalt isiklik ja äärmiselt tähtis küsimus. See oli veel üks 1999. aasta sensatsiooniline tõdemus.