Vilde taassünd traagikuna

Raamat Livia Viitol Eduard Vilde Tänapäev 375 lk Foto: Repro

Just selliseid eesti kultuuriheeroste, kelle hulka Vilde kahtlemata kuulub, elule ja loomingule kaasa elavaid, hingestatud ja mõista püüdvaid käsitlusi vajab meie aeg. Vajab sellepärast, et vabastada loojad nende «lahustamisest» loomingus ning selle vastuvõtust. Vajab aga ka sellepärast, et postmodernse ajastu killunemiste ja hajumiste aina paisuvas voos hajuvad ka ettekäänded, algtõuked – elu enda müsteerium, millest looming toitub. Teadmine, et iga teos on inimlik dokument, document humaine, looja eksistentsiaalne eneselahendus, aitab mõista selle tähendust omas ajas ja üleajaliselt.

See aasta on kinkinud meile kahe kirjandusuurija pühendunult kirjutatud monograafiad, milles just kirjanikuisiku ja tema loomingu elavustamine on juhtinud uurija suhet ­uuritavaga. Kevadel ilmus Jüri Talveti monograafia Juhan Liivi luulest, suve lõpul Livia Viitoli kümne aasta töö kokkuvõttena «Eduard Vilde». Viitoli monograafia võiks kanda ka pealkirja «Vilde ja tema aeg» või «Vilde ja teised», sest siin avaneb dialoogilises kirjutuses Vildet ümbritsenud, teda mõjutanud või tema mõjutatud tohutu inimestering.

Tähelepanuväärne ja kiidetav on see, et enamasti esitatakse Vilde kaasvõitlejate või kolleegide, sugulaste, lähedaste, sõprade ja vaenlaste puhul ka nende (elu)lood. Nõnda kujuneb Vilde elu- ja loominguloost nagu üks suur kangas – Vilde kui TEKST. See ongi Livia Viitoli monograafia uudne täiendus pika traditsiooniga ja nüüdseks mõneti kivistunud Vilde-uurimisse. Me võime niisiis rääkida Eduard Vilde taassünnist.

Aga see taassünd ei korda varasemat teadmist Vildest kui eesti esimesest kriitilisest realistist, õiglusjanusest demokraatlikust sotsialistist, üliviljakast jutukirjanikust, nalja-Vildest, teatri-Vildest, reisi-Vildest, Vildest ajakirjaniku, ühiskonna- ja kultuurikriitikuna. Kõik need aspektid tulevad küll ka selles raamatus esile, eriti Vilde võitlused venestamise vastu ja eesti keele eest, tema mure noore Eesti Vabariigi pärast ja prohvetlik riigikaotuse ettekuulutus viimseks jäänud ja poliitilise testamendina võetavas intervjuus (lk 296).