Eikellegi oma eikellegimaal

Kellel on õigus lapsele? Kas prostituudist emal (Karin Rask) või last soovival naisel (Kadri Adamson) ja mehel (Meelis Rämmeld). Foto: Urmas Volmer

Niisugune on ühe Beauty (e.k ’ilus’) nime kandva beebi saatus tuntud briti draamakirjaniku ja lavastaja Polly Teale’i 2008. aastal kirjutatud näidendis. Olukord on ülekantav tänasesse Eestissegi. Narkarist ja prostituudist tüdrukuohtu Rose’ilt (Karin Rask) võetakse ära vastsündinud lapsuke ja antakse kuni pärisema rehabilitatsioon lõpuni asendusperre. Selleks on Naine (Kadri Adamson) ja Mees (Meelis Rämmeld). See, et neil puuduvad nimed, näib rõhutavat statistilist üksust, aga ka võõrandunud isiksuslikkust.

Naine on kümme aastat oodanud rasestumist, elanud kujutlustes täiuslikust emast täiusliku lapsega täiuslikus kodus. Asjata. Teises vaatuses selgub põhjus: tema mehe spermal puudub eluvõime. Neli aastat tagasi on nad otsustanud võtta asenduslapse. Nüüd on see võimalus neile avanenud. Paraku ei tõota Rose’i geneetilised näitajad ja sotsiaalne taust midagi head. Pealegi ei taha Rose lapsest loobuda. Laps võib olla talle päästerõngaks.

Aga kui teda selleks sunnitakse, käib ta lõplikult alla. Naine tabab Rose’i prostitueerimas. See annaks nüüd võimaluse temalt emaõigus lõplikult ära võtta ja endale kinnistada. Mees õhutabki naist sotsiaaltöötajale sellest teatama. Aga asendusema kibe kogemus ja enese võimetuse tunnistamine võõrast last omaks võtta viivad ta loobumismõteteni. Näidendi lõpus püüabki ta lapse pärisemale tagasi anda. Naine on mõistnud, et laps kuulub ta sünnitajale. Rose seevastu on teadmisele jõudnud, et kuigi laps on osa temast, ei ole temal narkari ja prostituudina õigust lapse tulevikule.