Juhtkiri: lõpuks on inimeseks olemine kõik, mis loeb

Tänases lehes on lugu riigiasutusest, kel oli veel hiljuti veider tava vähendada lapsepuhkuselt naasnud naiste palka. Põhjendus: naised on kodus oldud aja jooksul kaotanud osa oma kvalifikatsioonist ega ole seetõttu enam samaväärsed töötajad.

Asja üks pool on seaduslik: on selge, et seaduse järgi polnud riigiasutuse juhtkonnal õigust tasu sellise põhjendusega kärpida. Teine osa küsimusest puudutab riigiettevõtte positsiooni: ei saa muidu, kui nentida, et on veidi veider, et riigi pingutusele sündimuse suurendamiseks üks tema enda institutsioon vähemalt kaude vastu töötab. Kuid peamine osa toimunu kahetsusväärsusest koondub eetiliste küsimuste ümber, ja siin peab tõdema, et selline tegu on üldinimlikult valus ja vale.

Kuid kõigepealt püüaks vaadata asja tööandja seisukoht. On selge, et poolteist aastat töölt eemal olnud inimene vajab abi uuesti tööellu sisseelamisel, enda kurssi viimisel, oskuste meeldetuletamisel või ehk mõne uue õppimisel. Ettevõte ise väidab, et kasutas palgavähendamisest kätte jäänud raha töötaja koolitamiseks.

Tõenäoliselt kasutaski, kuid selles ei ole asja iva. Tegelikult, töölepinguseaduse järgi, on töötaja koolitamine tööandja kohustus ja tööandja mitte üksnes ei pea tasuma koolitamise kulusid, vaid peab töötajale maksma ka selle aja eest palka. Seda muidugi siis, kui koolitus on vajalik tööülesannete täitmiseks – ja sel puhul kindlasti oli.