Rännakud pööningul

Pööningul. Foto: Kristjan Teedema

Neid ei ole palju, kes Tartu Kunstimaja kutse peale on roninud mööda kitsast treppi üles pööningule vaatama Jevgeni Zolotko kuueosalist sarinäitust pealkirja «Asjad» all. Küllap on veelgi vähem neid, kes pärast esimest kohtumist tolmu ja kõikjal vedeleva rämpsuga on riskinud seda teekonda korrata, et kaasa elada järgmistelegi «Asjade» osadele.

Tõesti, esmane mulje on alati olnud peaaegu sama. Alles pikapeale hakkab vaataja võrreldes eelmise korraga märkama väikesi lisandeid, mis kannavadki peamisi sõnumeid. See on kord video, kord suur sõel, fotod või tekst Nikolai Gogoli «Surnud hingedest».

Seal pööningu üksinduses, tasase muusika saatel imbub kehasse tunne, et ei viibigi pööningul, vaid mõtterännakul maa ja taeva vahel, ruumis ja ajas. Kuid need rännakud on väga keerulised, sest teed kulgevad siia-sinna, edasi-tagasi, kõik on segamini välisele lihtsusele vaatamata, et ei jõuagi Zolotkoga sammu pidada ja jäävad ainult igatsused.