Juhtkiri: mis siis, kui pagar petab?

Foto: Urmas Nemvalts

Õpetajate pingutus mõjutada riigiraha jagamist nii, et neile, rahaliselt selgelt alahinnatud ameti pidajaile, suurest pirukast veidigi toekam tükk lõigataks, on justkui kandnud vilja: ministeerium lubab 11-protsendist palgatõusu, mis ei ole küll nii palju, kui soovitud, kuid siiski parem kui mitte midagi.

Ometi osutub seegi pirukalõik veidi lähemal vaatlusel veidralt sarnaseks mõne põrandaaluse kondiitriäri toodetud torditükiga: vaap on enam-vähem veel kena, aga kui seda otsast kergitada, tuleb välja, et mõni kiht on õhem, kui peaks, mõni hallitab ja mõne puhul on ära kasutatud kõik hapuks minema kippuvad ülejäägid.

Neid problemaatilisi kihte on õpetajate palgatõusu puhul päris mitu. Kõigepealt ei pruugi palgatõus puudutada sugugi kõiki õpetajaid. Muutub palgakorraldus, mis annab koolijuhtidele endile senisest palju suurema voli õpetaja palga üle otsustamisel. See, kes saab lisaks miinimumile lisaraha ja kui palju, otsustatakse ära kooli sees. Ehkki on tõsi, et koolijuht teab paremini, kellele kui palju oleks õiglane, läheb ministeeriumi ümberkorraldusega palgaküsimuse pinge, mis seni oli õpetaja-ministeeriumi vahel, hoopis õpetaja-kooli suhtesse. Selle tagajärjel on õpetajatel edaspidi palju keerulisem riigilt palka juurde küsima minna.