/nginx/o/2012/09/29/1346664t1h9854.jpg)
Intergratsiooni Uuringute Instituudi teaduri Mart Rannuti sõnul näitavad uuringud, et siinsete vähemusrahvuste lõimimisel Eesti ühiskonda on lõppkokkuvõttes üks võtmetegur: nende riigikeeleoskus. Probleem on aga see, et selle teadmisega ei arvesta piisavalt riigi loodud integratsiooni arengukava.
Rannuti kirjelduse kohaselt on paarikümne taasiseseisvumisaastaga toimunud nihe siinse venekeelse vähemuse identiteedis ja ilmenenud olukord, kus suur osa vähemusest «paikneb» kahe barjääri vahel.
Ühest küljest peab märkimisväärne osa siinsetest muulastest end eestivenelaseks. «Eestivenelaste teke tähendab seda, et on tekkinud barjäär Venemaa venelase ja eestivenelase vahel. Meie venelased, kui nad sõidavad Venemaale, siis nad tunnevad, et neid liigitatakse seal n-ö eestlaste hulka. Nende teadmised Venemaa olude kohta ei ole ka enam ehk nii adekvaatsd, tekivad ka sõnavaraerinevused ja väärtushinnagute erinevused,» kirjeldas Rannut.
«Kasvõi suhtumine Euroopa Liitu ja NATOsse erineb Venemaal sellest, mis on meil eestivenelaste hulgas. Muidugi arusaam ka kohalikest protsessidest – kasvõi Eesti jalgpallimeeskonna toetamine. Ei julge nimetada, et inimesest on selle tõttu Eesti patrioot saanud, ta lihtsalt leiab, et seal on mingi barjäär tekkinud.»
Teisest küljest on eestivenelastel endiselt barjäär Eesti ühiskonnaga. «See ei ole mitte kodakondsuse puudumine, muud väärtushinnangud või osalematus Eesti organisatsioonides, vaid ennekõike just igapäevase keeleoskuse puudumine, mis seisneb eesti keele kasutamises olmesfääris, eesti sõprade omamise ja kõiges muus,» ütles Rannut.
Sellisele järeldusele on jõudnud ka tänavu sügisel Tallinna Ülikoolis kaitstav doktoritöö, mis uuris ligi 1400 muulast Tallinnas, Maardus, Paldiskis ja Kohtla-Järvel.
Teadustöös kogutud andmete kohaselt on veidi vähem kui 30 protsenti muulastest tundnud end diskrimineerituna, kuid selle põhjuseid analüüsides ilmneb, et tegu pole mitte diskrimineerimisega juriidilises mõttes, vaid kehvema toimetulekuga vähese riigikeeleoskuse tõttu.
«Millegipärast n-ö diskrimineeritakse rahvuse põhjal just inimesi, kelle keeleoskus on kas olematu või kehvake. Aga mida parem on keeleoskus, seda vähem võib selliseid olukordi ette tulla. Siit tuleb ka välja, et tegu ei ole otseselt diskrimineerimisega, vaid mingite olmeliste keelekonfliktidega. Kehva keeleoskuse taseme tõttu inimest tööle ei võeta ja ta ei ole konkurentisvõimeline,» sõnas Rannut.
«Kui me räägime sidusast ühiskonnast, siis me ei tohi niisiis mitte ühelgi tasandil välistada eesti keele oskust. Uues integratsiooniporgrammis on kirjas kava, et hakkame kõvasti venelastele eestikeelseid materjale tõlkima - see ei too kaasa integratsiooni, vaid sidusa ühiskonna toob kaasa ikkagi see, kui ühiskonnas kõik oskavad eesti keelt,» leidis teadlane.
Kahjuks on Eestis piirkondi, kus muulased tulevad vene keelega probleemideta toime ja puutuvad riigikeelega harva kokku. Õigupoolest pelgavad nad riigikeelt praktiseerida, kuna eesti keele õpe vene koolides on aastakümneid olnud ja on ka praegu kehval järjel.
Nii valitseb venekeelsetes piirkondades tendents, et pisemate vähemusrahvuste keeled kaovad, asenduvad vene keelega, vene koolides saadakse vene keel võrdlemisi korralikult selgeks ja see ahvatleb muulastest noori Eestist lahkuma.
«Eesti riik ei ole meil seda haridussüsüsteemi korda ajanud. Ka käesoleval ajal on eesti keele õpe vene koolides kehv. 2011. aastal vastu võetud õppekavas pole selliseid pädevusi (nagu konkureerimiseks piisava kirjakeeleoskuse saavutamine – toim.) ette nähtud,» ütles Rannut.
«Meiepoolne järeldus võiks olla see, et me abistame oma kaaskodanikke eesti keele omandamisel, kui me kasutame ise eesti keelt nendega suheldes. See ei ole mitte mingisugune teiste kiusamine, vaid eks eesti keele õpe käib ikka selle kasutamise kaudu.»
Doktoritöö tulemustest kirjutab Postimees lähemalt mõne kuu pärast.