Urve Eslas: mul on kahju ja ma vabandan

Urve Eslas Foto: Toomas Huik

Poliitikute vabandusepalumised, eriti enda tehtu pärast, on hell teema. Küsimus, miks peaks valija andma hääle sellele, kes seda vigade tegemiseks kasutab ja pärast vabandust paludes oma nõrkust näitab, sunnib suu lukus hoidma – aetagu hirm pigem segi ülbusega. Teisalt aga on vähe neid Euroopa riike, kus majanduse rabe seis pole jätnud saagimata valimislubaduste talasid, ja see lisab vabandusepalumise aktuaalsusele tugeva aktsendi.

Ühendkuningriigis sundis adumine, et 2010. aasta valimiste eel sai liiga lahkelt lubatud, avalikult vabandust paluma David Cameroni valitsuse asepeaministri, liberaaldemokraatide liidri Nick Cleggi. Muidugi ei ole videoläkituses kõne all olnud ülikoolide õppemaksu tõus ainus, mille pärast Cleggi parteil oleks põhjust kahetsust tunda. Valitsuses ei ole tooride vastu suudetud pea üheski punktis positsiooni hoida.

Vabandusepalumine näis esmapilgul olukorda ainult hullemaks tegevat: tudengite esindajad ei pidanud seda piisavaks, partei sees tekitas see enne üldkogu paraja segaduse, poliitikaanalüütikud ei häbenenud nimetada seda märgiks parteipoliitika täielikust läbikukkumisest ning netisatiirikud miksisid kokku Cleggi tögava videoklipi. See viimane, viisistatud «kahetsev Nick», äratas aga ootamatult suurt tähelepanu, ja võib arvata, et on liberaaldemokraatide palet valijate silmis veidi kasinud.