Tanel Kerikmäe: kelle käes on trumbid?

Tanel Kerikmäe Foto: Erakogu

Gruusia demokratiseerumise teel on seisnud hulga karisid, nende seas üheksakümnendate kodusõda ja kindlasti ka 2008. aasta sõda Venemaaga. Vene-Gruusia sõjale eelnesid mitmed intsidendid – näiteks aastal 2006 saatis Thbilisi välja Vene diplomaadid, süüdistades neid spionaažis. Venemaa esitles seda diplomaatias kogenematu Gruusia konfliktsuse ja vaenamisena. Suhted Venemaaga on Gruusia välispoliitikas siiani niivõrd oluline küsimus, et see mõjutab tugevalt ka sisepoliitilisi valikuid.

Vladimir Putin võib ju linnuna lennata, kuid tal pole kureaju – ta ei ole tõepoolest väitnud, et aastaid valmistati ette rünnakut Gruusiale. Küll aga näitab Vene poole tegutsemine nii enne, sõja kestel, kui ka hiljem ilmekalt seda, et oldi valmis provokatsiooniks, mis annaks moraalse õigustuse Gruusiasse relvastatud väed saata. Sääraseks ettevalmistuseks saab pidada näiteks Vene kodakondsuse hoogsat võimaldamist konfliktipiirkondades (sotsiaalsete tagatiste lubamisel), vägede koondamist Abhaasia piiril ja raudteeliini ehitamist, mida hiljem edukalt sõjategevuses kasutati.

Küll aga on Venemaa sõnavõtud sihilikud sõnumid maailmale: «meie leiame võimalusi, kuidas oma huvides tegutseda». Enesekaitse kui juriidiline õigustus ei ole pädev, sest Gruusia vägede tegevus algas alles pärast Venemaa sõjardite (keda küll nimetati vale terminiga «rahuvalvajad») sissetungi. Varasemad Gruusia tekitatud «juhtumid» aga ei ole kuidagi proportsionaalsed Vene poole jõuliste militaarsete meetoditega.

Suurriikide viis sõdu alustada käib ikka läbi provokatsioonide. See, et kolmanda Reichi rünnaku puhul kanti esimestel sõjanädalatel tohutuid kaotusi, näitas, et Kreml ei olnud õigesti informeeritud või olid plaanid ajastamata. Ajaloolased võivad vaielda, kas Stalin oleks soovinud esimesena rünnata, aga Vene-Gruusia sõja puhul on nn kaitseplaani taga näha kalkuleerivat arvestust.