Seen ja sõna: kõik Venemaast

Raamat Mihhail Šiškin Izmaili vallutamine Tõlkinud Meelis Lainvoo Sari «Ajavaim», kirjastus Koolibri Foto: Repro

Vaatamata 17 aastat Šveitsis elamisele kodumaal ohtralt premeeritud vene kirjaniku Mihhail Šiškini (sündinud 1961) teine eestindus kujutab endast massiivset mõtte- ja ajaloolist, mõnes mõttes eksperimentaalset teost, mille vorm võib üllatada ka neid, kes igasuguse vene moodsa avangardiga (Sorokin, Pelevin) sõbrad. Juba Šiškinile Rahvusliku Bestselleri ja Suure Raamatu auhinnad toonud «Veenuse juukses» (eesti keeles 2010) nägime, et põimida näiliselt kauged ajad ja kohad ühte narratiivi pole Šiškinile mure, «Izmaili vallutamises» vabaneb autor ka sellisest konservatiivsest ja konventsionaalsest romaaniühikust nagu konkreetne tegelane.

 Üks romaani kui žanri algtõukeid on kirjanduslooliselt just tegelase vabanenud vorm ehk isiksuse skisofreenilisus, lõpetamatus, tulevikkusuunatus, ent kuigi mõtted ja teod võivad tihti tähistada mitme isiku jagu isikut, jäävad nimi ja nägu enamasti siiski romaanis tänapäevani paika.

Nagu oleme näinud Burroughsi puhul kirjanduses ning Lynchi filmides, võib aga nimi vahetada sama hästi keha või keha nime nagu nime ja kehaga isik mõtteid ja tegusid. Šiškini «Izmaili vallutamises» see pole päris nii, küsimus on pigem kattuvates tasandites: kõik Venemaa ajastud saab vabalt ühte patta panna ning erinevused jooksevad just nimelt tähistatavaid, mitte tähistajaid pidi. «Izmailis» peitub tohutu üldistusvõime ning tegelaste puhul on pigem tegu koondkujudega ja fragmentaarne esitus kannab selgeid absoluute.