Ilmar Raag: olen nagu meremees, keda iial kodus pole

Suur plaan: sellist kahe käega kaadri silme ette manamist harrastab Ilmar Raag filmirežissöörina töötades. Sel moel saab käigupealt ülevaate, mis jääb kaamerasilma ette, mis mitte. Foto: Raigo Pajula

Praegu Peterburis järjekordset mängufilmi lavastav Ilmar Raag arvab, et tema parimad filmid võiksid olla vabanduseks varem tehtud vigade eest.

Vananaistesuvine Peterburi on täis metrooeskalaatoritel, tänavatel ja pargipinkidel suudlevaid inimesi. Ent õõvastamapanevalt euroopalikuks muutunud miljonite linnas, kus enesele ootamatult võid saada ümmardatuks ettekandja või läbisõimatuks kioskimüüja poolt, torkab siiski terava kontrastina silma suurlinnaelust tülpinud inimeste rohkus.

Metroorongi vagunis, teel kodu poole, magavad varasel õhtutunnil umbes pooled istujaist, põlvedel avatud raamat või iPad, ning leidub neidki, kes püstijalu sõba silmale üritavad saada. Ole sa äärelinnas seeni müütav vanamutt või kalleid kaubamärke jumaldav ja säärejooksu demonstreeriv trenditibi, vahet pole.

Selle varase õhtupooliku metroorongiga oleme teel Vassili saarele, kus asub «Klassiga» endale filmiringkondades nime teinud Ilmar Raagi praegune tööandja, stuudio Globus Film. Jaamast on stuudioni ligi poole tunni tee, ja oleme juba peaaegu kohal, kui püksitaskus väriseb taskutelefon.

See on oma uue filmi tarbeks võtteplatse valiv Raag, kes palub vabandust, et passib liiklusummikutes. Lepime kokku, et kohtume Kaasani katedraali ees kell 21, sealt tal pärast lähem oma ajutisse koju minna.

Keda kokkulepitud ajal pole, on Raag. «Ärge mu peale viha pidage,» ütleb ta telefonis ja lubab veerand tunni pärast kohal olla. Katedraali ees solisev purskkaev, selle ümber õitsevad sügislilled ja suvesoe õhtu on pinkidele meelitanud hulgaliselt linlasi, kuid kui ka järgmise kolmveerandtunni ootame asjatult, ei jää meie kerge frustratsioon märkamata kõrvalpingil aega surnuks löövatel kaukaasia poistelgi, kes kingivad lohutuseks paki soolatud sihvkasid.

Kui kella kümne paiku hakkab põõsaste tagant pimedusest lähenema lühikest kasvu, hoogsalt karkudel liipav kogu, võiks teda pidada kelleks tahes, aga mitte lugupeetud filmirežissööriks.

Raagi näolt võib kergesti välja lugeda 15-tunnise tööpäeva järgset väsimust, kuid sel pole tülpinud ja blaseerunud olemisega metrooreisijatega midagi ühist.

Tema silm särab! Hiljuti Minskis, kus mees samuti võttepaiku valimas käis, juhtunud õnnetust, kus ta ootamatult oma tähelepanematuse tõttu tänavas olnud auku kukkus ning parema jala pöida mõra sai, suhtub ta lõbusalt kui stseeni halvast komöödiafilmist. «Lubati, et esimeseks uue filmi võttepäevaks võetakse kips ära,» sõnab ta lootusrikkalt.

Raag on Eesti kontekstis haruldane filmirežissöör, sest ühel ajahetkel on ta seotud mitme mängufilmiga. Oktoobri esimesel poolel jõuab Eesti kinodesse tema «Eestlanna Pariisis», mille peaosades säravad Prantsuse filmidiiva Jeanne Moreau ja meie Laine Mägi, suvel võttis ta Saaremaal üles armastusfilmi «Kertu», praegu on käsil draama «Ma ei tule tagasi» ning meeles mõlgub juba järgmine film.

Rahmeldad tööd teha, aga kuhu jääb isiklik õnn?

(Paus.) Kõigepealt tuleb ütelda, et ajakirjanikule ei tohi sellest rääkida. Ütlen nii selle põhjal, mida olen ülikoolis meediakonsultandina õpetanud ja õppinud. Et meedial on omadus kõik ilusamad tunded labastada. Seetõttu – kui sul on midagi, mis on sulle enesele väga ilus, võid sellest rääkida kas poeedile, sõbrale, psühholoogile või kirikuõpetajale, aga mitte mingil juhul ajakirjanikule. Need naised, kellega mul on olnud õnne ühiseid hetki veeta, väärivad kaugelt rohkemat kui kõmuajakirjanduse ilkuv kaja. Nii ei ole mul oma isikliku elu kohta midagi ütelda, sest mulle tundub alati kummaliselt võlts ja pretensioonikas üheaegselt, kui loen kusagilt klantsajakirja kaanelt teadet: «Ma olen rõõmus/õnnetu vm», teades, et üldiselt on selle pealkirja välja mõelnud ajakirjanikud, samal ajal kui inimese enda mõtted on tunduvalt nüansirikkamad.

Aga tegelikult oleks, mida rääkida?

Muu hulgas oli meil siin Peterburis üks huvitav jutuajamine, kahe umbes 25-aastase tütarlapsega filmi administratiivse poole pealt. Ühel hetkel läks jutt sellele, kuidas nemad oma pulmi ette näevad. Nad vastasid, et on leppinud sellega, et ükski normaalne inimene neid naiseks ei võta, sest neil on liialt arusaamatu elugraafik. Ükski mees ei suutvat aktsepteerida naist, kellel ei ole puhkepäevi ja kes töötab igal õhtul kella 10ni.

Millele sa vihjad?

Et ka oma elu vaadates on mul tunne, et kinomehe elu on üsna sarnane meremehe eluga, mistõttu sind ei ole iial kodus. Et aga tunded rähmlevad rinna sees, pean nendega midagi tegema. See ongi materjal tekstidele, mida kirjutan, ja filmidele, mida ma teen. Mõnikord mõtlen, et parimad filmid võiksid olla vabanduseks vigade eest, mida ma olen teinud. Aga ainult siis, kui need filmid osutuvad heaks.

Siit tuleb ka selgitus, miks lisaks esseede ja artiklite kirjutamisele ka blogi pead.

(Naerab.) Jah. Ma püüan leida moraalset, eetilist õigustust sellele, miks ma ka oma isiklikumaid mõtteid teiste ette toon. Ja ma ei ole väga kindel, kas ma tean neid õigustusi. Noh, üks mõte võiks ju olla see, et kui minul ja teistel on hea meel, on kõigil hästi. Teisest küljest võib enese eksponeerimine muutuda eesmärgiks omaette. Ma aeg-ajalt mõtlen täitsa tõsiselt, et äkki peaksin rohkem vaikima.