Ilmar Raag: olen nagu meremees, keda iial kodus pole

Suur plaan: sellist kahe käega kaadri silme ette manamist harrastab Ilmar Raag filmirežissöörina töötades. Sel moel saab käigupealt ülevaate, mis jääb kaamerasilma ette, mis mitte. Foto: Raigo Pajula

Praegu Peterburis järjekordset mängufilmi lavastav Ilmar Raag arvab, et tema parimad filmid võiksid olla vabanduseks varem tehtud vigade eest.

Vananaistesuvine Peterburi on täis metrooeskalaatoritel, tänavatel ja pargipinkidel suudlevaid inimesi. Ent õõvastamapanevalt euroopalikuks muutunud miljonite linnas, kus enesele ootamatult võid saada ümmardatuks ettekandja või läbisõimatuks kioskimüüja poolt, torkab siiski terava kontrastina silma suurlinnaelust tülpinud inimeste rohkus.

Metroorongi vagunis, teel kodu poole, magavad varasel õhtutunnil umbes pooled istujaist, põlvedel avatud raamat või iPad, ning leidub neidki, kes püstijalu sõba silmale üritavad saada. Ole sa äärelinnas seeni müütav vanamutt või kalleid kaubamärke jumaldav ja säärejooksu demonstreeriv trenditibi, vahet pole.

Selle varase õhtupooliku metroorongiga oleme teel Vassili saarele, kus asub «Klassiga» endale filmiringkondades nime teinud Ilmar Raagi praegune tööandja, stuudio Globus Film. Jaamast on stuudioni ligi poole tunni tee, ja oleme juba peaaegu kohal, kui püksitaskus väriseb taskutelefon.

See on oma uue filmi tarbeks võtteplatse valiv Raag, kes palub vabandust, et passib liiklusummikutes. Lepime kokku, et kohtume Kaasani katedraali ees kell 21, sealt tal pärast lähem oma ajutisse koju minna.