/nginx/o/2010/10/26/455520t1hbed9.jpg)
Üldiselt olen seda meelt, et inimeste usulistesse veendumustesse on põhjust suhtuda lugupidavalt, aga kui austamise põhjus on tegelikult hirm, siis see pole austus selle sõna sügavas tähenduses. Ei saa kuidagi õige olla, et sellel, kes ähvardab vägivallaga, lastaksegi dikteerida, mida ja keda peame austama.
Paar nädalat tagasi ilmus internetti prohvet Muhamedi halvustav kodukootud video. Ma ise ei ole neid liikuvaid pilte näinud, ent peaaegu kõigi läänemaiste intellektuaalide jutu järgi, kes on seda kommenteerinud, olevat tegu päris idiootliku oopusega. Ma tõepoolest ei tea, kui paljud kommenteerijatest on seda videot oma silmaga näinud, ehkki ma kahtlustan, et päris mitmed sõnavõtjad räägivad asjast, mida nad tegelikult ise näinud pole. Aga pea igal pool on see video üksmeelselt hukka mõistetud.
Samad inimesed, kes alles äsja kaitsesid Pussy Rioti sõnavabadust, näivad nüüd ühtäkki olevat seda meelt, et prohvet Muhamedi pilkav video pole mingilgi kombel sõnavabaduse küsimus. Miks? Seepärast, et kümned inimesed on saanud islamimaades vägivaldsete meeleavalduste ajal surma. Sõnavabadus peab siis vägivallaohu ees taganema.