/nginx/o/2009/03/25/153308t1hddfb.jpg)
Postimees.ee taasavaldab küüditamise 61. aastapäeva puhul varem lehes ilmunud mälestusi.
Kohalik vimm võis osutuda otsustavaks inimese kuulutamisel kulakuks. Kuid Siberisse saadetavad valis siiski välja julgeolekuaparaat, mille peamine eesmärk oli plaani täita, kinnitati eile Eesti Ajaloomuuseumi küüditamiskonverentsil.
Ajaloolase Lauri Frei (Tartu Ülikool) hinnangul märkis 1947. aasta murrangut Moskva Balti-poliitikas ja nende liiduvabariikide sovetiseerimise forsseerimist. Just sel aastal tehti Eestis algust kolhooside moodustamisega ning hakati koostama ka nn kulakute nimekirju. Esialgu kasutati viimaseid vaid «kulaklike» talumajapidamiste kõrgeks maksustamiseks.
«Üle jõu käivad maksud olid kuni küüditamiseni kolhoosi astumise peamiseks motiiviks,» lausus Frei. Kulakutele määratud hiigelmaksude tõttu edenes kollektiviseerimine jõukamates piirkondades isegi paremini kui kehvemates kantides.
Kategooriad, mille alusel sai inimest kulakuks tunnistada, olid niivõrd laialdased, et võimaldasid seda nimetust kohaldada peaaegu igale taluperele, jätkas Frei. Suur osa talusid oli ju pidanud teenijaid või vahel tööriistu välja laenutanud ning sellest piisas.
Praktikas kuulutas perekonna kulaklikuks valla täitevkomitee ühes parteiaktiiviga, saates talu kohta iseloomustuse ka maakonna täitevkomiteele. Viimane oli instants, kuhu kulakuks kuulutatud talupered võisid ohtlikust tiitlist vabanemiseks apelleerida. Seda tehtigi ning avaldustele lisatud põhjalikud omakäelised elulookirjeldused on praegu väga väärtuslik allikmaterjal.
Frei keskendus oma uurimuses Tartumaa Äksi vallale, kust küüditati protsentuaalselt kõige suurem osa elanikkonnast kogu maakonnas. Kulakuks tunnistamise põhjendamiseks ja selle otsuse vaidlustamiseks esitatud materjalidest järeldaski ajaloolane, et vallavõimud langetasid otsuseid üsna suvaliselt: inimese varanduslik olukord ei olnud kulakuks saamisel määrav, pigem lugesid isiklikud suhted.
«Valla täitevkomitee püüdis kulakuks teha ka talusid, mis ei olnud kasutanud võõrast tööjõudu,» tõi ajaloolane näiteks. «Kulakute kohta koostatud iseloomustustesse pandi kirja ka poliitiliselt kahtlased faktid, näiteks kuulumine Omakaitsesse või kuulujutud Nõukogude sõjavangide tööjõu kasutamise kohta Saksa okupatsiooni ajal. Talude iseloomustusest selgub ka, et mõnel «kulakul» polnud ühtegi veolooma, seega oli tegu pigem kehvemate majapidamistega.»
Frei sõnul pärjati Äksi vallas kulakutiitliga isegi uusmaasaajaid, kes olid valla täitevkomitee liikmetega vastuollu sattunud. «Seega ei saa teha järeldust, nagu oleksid vaesemad talupojad olnud Nõukogude võimu suhtes soodsamalt meelestatud,» lausus ajaloolane. «Äksi vallas tembeldati kulakuks isiklike vastuolude pinnal.»
Ajaloolane Andres Kahar (Tartu Ülikool) rõhutas oma ettekandes, et kulakunimekirju ei saa võrdsustada küüditamisnimekirjadega. Enamgi veel: mingeid küüditamisnimekirju ei koostatudki.
Lõviosa küüditatavate väljavalimise tööst tegid julgeolekuministeeriumi maakonnaosakonnad, kus vormistati «kulaku», «natsionalisti» või «bandiidi» perekonna kohta arvestustoimik.
Sellesse koguti perekonna vastu tõendeid arhiivimaterjalidest, tšekistlikest ettekannetest ja agentuurteadetest, misjärel materjalid vormistati ja kinnitati ministeeriumi keskaparaadis.
Seega jõudis julgeolek ka «kulakute» jälile oma kanalite kaudu juba enne täitevkomiteede värskete kulakunimekirjade valmimist märtsikuus ning viimased ei saanud küüditatute väljavalimist mõjutada, kinnitas Kahar.
Küüditatute nimekirjad olid küll olemas näiteks pealelaadimispunktides, kus inimesi rongile aeti, kuid need olid juba kinnituse saanud toimikute põhjal koostatud sekundaarsed nimekirjad.
«Küüditamist valmistati ette salaja, sellesse ei kaasatud ühtegi kohalikku inimest. Info avaldamise eest kohalikele oleks võinud isegi tribunali alla minna,» lausus Kahar. «Ei ole ka ühtegi tõendit sellest, et keegi oleks Siberisse saadetud naabri või kellegi teise kaebuse põhjal.»
Pearu Kuusk (Tartu Ülikool) näitas, kuidas Eestist küüditamiseks määratud norm – 7500 peret ehk 22 500 inimest – ilmus võimude plaanidesse juba talvel ning hilisem tegevus käis pelgalt selle arvu täissaamise nimel.
Kui plaan viimaks täideti, siis ei huvitanud Moskvat enam küüditamisest pääsenud «kulakute» ja «natsionalistide» kinnipüüdmine, ehkki Eesti parteiliidrile Nikolai Karotammele valmistasid need inimesed muret.
«See näitab, et märtsiküüditamine oli repressioon repressiooni pärast, võimu näitamiseks ja hirmu tekitamiseks,» sedastas Kuusk. «See ei olnud konkreetsete inimeste karistamine konkreetsete kuritegude eest. Inimesed saadeti Siberisse grupitunnuse põhjal, mis on genotsiidikuriteo põhitunnuseks.»
Meelis Saueauk (Inimsusevastaste Kuritegude Uurimise Eesti Sihtasutus) analüüsis küsimust, kas Nikolai Karotamm oli tõepoolest küüditamise initsiaator või hoopis «tankist» endast kõrgemate jõudude käes.
Ta järeldas, et ehkki Karotamm võis oma rolli küüditamise organiseerimisel tähtsaks pidada, langetati küüditamisotsus Moskvas juba hiljemalt 1948. aasta lõpus – 1949. aasta alguses. Eesti, Läti ja Leedu parteijuhte teavitati seejärel sellest faktist, instrueeriti ning neil lasti Stalini audientsil etendada küüditamise ettepaneku esitamist suurele juhile.
/nginx/o/2013/09/05/2190605t1h6820.jpg)