/nginx/o/2012/04/12/1051808t1h158e.jpg)
Eestis on kriminaalmenetluse kõige suuremad probleemid inkvisitsiooniline kohtueelne uurimine ja jälitustegevus, mis viivad ka automaaselt ebaõige kohtumenetluseni, sõnas riigikogus põhiõiguste ja vabaduste riivete teemalisel arutelul esinenud vandeadvokaat Leon Glikman.
«Mina olen seisukohal, et õiguskaitseorganid on üldjuhul teinud väga head ja korralikku tööd, aga probleem on selles, et Euroopa inimõiguste konventsiooni mõjutab eelkõige tavalist korraliku süsteemi hammasrataste vahele jäävat isikut,» sõna Glikman, selgitades, et tavalist nn karjäärikurjategijat see ei häiri.
«Ma julgen öelda, et isegi suur osa minu tsiviilklientuurist on ühel või teisel teel sattunud riigipoolsete rünnakute alla, mis iseenesest ei ole normaalne,» rääkis Glikman.
Kõige suuremaks õnnetuseks kriminaalmenetluses pidas ta inkvisitsioonilist kohtueelset uurimist ja jälitustegevust. «Kellel küll tuli pähe selline süsteem üle võtta nõukogude ajast ja miks seda pole reformitud, on mulle täiesti arusaamatu. Sellisele vildakale süsteemile ei ole võimalik rajada võistlevat kohtumenetlust. Nii et võistlev kohtumenetlus, mis rajaneb inkvisitsioonilisel eeluurimisel, on automaatselt ebaõige, kuna ükskõik, mida ehitatakse mädasele vundamendile, ei toimi.»
«Kohtueelsel uurimisel ei ole pooltel võrdust, prokuratuuril on eriõigused süüdistatava ja kaitsja suhtes. Sisuliselt mitte mingisuguseid õigusi ei ole, välja arvatud formaalne taotluste esitamise õigus. Nende taotluste rahuldamise kohustust loomulikult kellelgi ei ole ja neid taotlusi ka ei rahuldata,» kirjeldas Glikman.
Jälitustegevuse regulatsioon on Glikmani hinnangul suurim valulaps. «Meil on 70 protsenti karistusseadustiku koosseisusid, mis võimaldavad jälitustegevust. See on rohkem, kui Euroopa Inimõiguste Kohtu poolt nahutada saanud Moldovas,» ütles vandeadvokaat.
Glikmani sõnul peaks seadus lahti kirjutama, milliseid põhiõigusi jälitustegevusega riivatakse, millise isiku osas, kas jälitustegevus on isikule üldse piisavalt ettenähtav, kas isik on ennast pannud vastavasse olukorda, et teda jälitada. Samuti on oluline rikkumine see, et jälitustegevus ei ole sisuliselt vaidlustatav.
Probleemina tõi ta esile ka korra, et kui süüdistusakt on juba kohtusse esitatud, tuleb see igal juhul lõpuni menetleda. «Vahel see kestab aastaid. Väga tihti ma näen oma praktikas, et prokuratuuril ei ole tõendeid, rahvakohtunikud näevad, et ei ole tõendeid, miks ei võiks kohtunik nii nagu igal pool maailmas asja ära lõpetada, kas süüdistatava taotlusel või omal algatusel? See hoiaks jälle tohutult ressurssi kokku,» leidis Glikman.
«Kui on näha, et süüdistus ei suuda tõendeid presenteerida, võiks kohtunik anda ju täiendava tähtaja, öelda, et te ei ole mind veennud ja lihtsalt asja ära lõpetada. Niimoodi tehakse seda igal pool maailmas,» arvas vandeadvokaat.
Samuti on Glikmani Euroopa inimõiguste kaitse konventsiooniga kindlasti vastuolus vahistuse regulatsioon. Vahistatuse põhjendatuse kontrolli saab nõuda kahe kuu möödudes. «Kujutage ette, mida tähendab inimesele kaks kuud ära istuda ja see üldtähtaeg kujunebki kuueks kuuks,» sõnas Glikman ja lisas omast kogemusest, et vanglas istuvad sellised inimesed, kes ei ole teistele inimestele absoluutselt ohtlikud.
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)