Kokkusobimatud pusletükid

Lavastaja ja kunstnik on püüdnud lavakujunduse staatilisust hüvitada kostüümidega, mille puhul suhteliselt ajastutruud lahendused segunevad eklektilises orgias fantaasia vabalennul sündinutega. Foto: Liis Treimann

Charles Gounod’ ooper «Faust» (1859) väärib tähelepanu meisterliku orkestratsiooni, meloodiarikkuse ja nõudlike vokaalpartiide pärast. Teose viib aga kreeni pealiskaudne, logisev ja loogikavaba süžee, milles pole eepilist mõõdet, karakterite monumentaalsust ning seega ka korralikku draamat. Gounod’ ooper elab juba poolteist sajandit samavõrd edukalt kui kriminaalselt Goethe samanimelise kirjandusteose sümboolse kapitali arvelt.

Ikka on leidunud lavastajaid ja dirigente, kes selle suhteliselt operetliku melodraama mootori võimsust üle hinnates on püüdnud «Fausti» esitada wagnerlikus mõõtkavas, paljastades aga üksnes teose pinnapealsust, suutmatust kanda sügavamaid tundeid või ideid. Estonia uusversiooni lavastaja Dmitri Bertman, kunstnik Ene-Liis Semper ja dirigent Vello Pähn ei näi õnneks «Fausti» draamat väga tõsiselt võtvat: ooper leiab sisulises plaanis mahamängimist mitte kui metafüüsiliste konnotatsioonidega jalaga-näkku tragöödia, vaid mõõdukalt meelelahutuslik mõistujutt.

Peaaegu kogu tegevus on lavastatud kirikusse – ettearvatav ja korduvalt kasutatud võte, millele teose sisu ühtegi põhjendust ei paku. Estonia lavale püstitatud pühakoja saal oma suuruses on efektne, õnnestunuks tuleb lugeda ka valguskujundust. Kavalehel väljendatud Semperi idee reaalsuse kvalitatiivsest muutumisest pärast lepingu sõlmimist minu silmis ei realiseerunud: kirikust ei saanud kabareed, kabaree tuli lihtsalt kirikusse (pealegi pole Fausti vaatepunkt selles teoses kuigi oluline; ja kui oleks, tapaks see juba eos ülejäänud draama). Kuna kogu lavaruum – ning ilmselt ka ressurss – kulus kirikupildile, olid peaaegu pooled stseenid lavastatud pöördlava keeramisel eeslavale tekkinud mitte-kohta, millel (v.a vanglapilt) puudusid igasugused toposlikud karakteristikud. Usun, et ka Walpurgi öö pildi väljajätmise taga on rohkem majanduslikud kui kunstilised põhjused.