Üle aegade suurim moenäitus Eestis, «Mood ja külm sõda» Kumus viib meid emade ja vanaemade aega, kui poodides valitses tühjus ja moepiibliks oli Siluett.
Külm sõda Eesti moes
Neil kümnendeil, 1950–70, mida moenäitus uurib, oli Nõukogude Eestis üheks tähtsamaks kodumasinaks Singer. See vana vabariigiaegne õmblusmasin võis olla noorpaarile parim pulmakink!
«Valitses rahvuslik õmblusmaania, meie kultuuriloos täiesti erilaadne nähtus. Õmblusoskusest sõltus väljanägemine ja enesetunne,» iseloomustab üks näituse kuraatoreid Eha Komissarov kasinaid kümnendeid, kui valitses sõjajärgne vaesus. Vabrikud tootsid ilmetuid karupruune jopesid või vorbiti sadades lillemustrites sitsiriiet ja ajuti olid poeriiulid täiesti tühjad.
Kaost ja defitsiiti leevendasidki mõne pereliikme õmblusoskus, moeateljeed ning Silueti ja Burda lõiked. Teinekord ka tutvus kaubanduses või postipakk jupi ilusa kangaga välismaa sugulastelt. Silueti ilmumist oodati kui õnnistust ning Tallinna Moemaja moeetendused tõid lohutuseks elegantsemaid ja daamilikumaid tuuli. Moemajadel oli prestiiži ja tohutult mõjuvõimu, märgib Komissarov.
Selle kõige taustal oli aga poliitika, külm sõda ida ja lääne vahel.
Kõnekas tsitaat ajakirjast Moed 1948/49 ütleb: «Riietuse nõukogude stiil peab erinema välismaa moest, mis ei sõltu otstarbest, vaid konkurentsi seadustest.
Meie loome oma riietuse stiili, mis vastab nõukogude inimeste iseloomule ja tegevusele. Lihtsates vormides ja joontes peitub ülim ilu ja elegants. Ilus ja hea on see riietus, mis ei «karju», ei torka silma, vaid ümberpöördult, rõõmustab silma oma maitsekusega. Mõned meie modelleerijad ei suhtu tihtipeale küllalt kriitiliselt niinimetatud «lääne» moodidesse.»
Lääne ees lömitamine oli suur patt, moekunstnikud said suuniseid kommunistlikult parteilt ja olid kohustatud ajakirjaveergudel inimesi moekasvatama ja manitsema. Nõukogude moe põhimõte oli teenida kõiki võrdselt, olla isetu, näotu ja anonüümne, märgib kuraator.
Sestap ilmus Siluetti ka rubriik «Luubi all», kus nõukogude inimesele kohatuid kooslusi arvustati. «Kerge, äärega kübar on igal juhul kaitseks liigse kuumuse eest, aga tugevasti pähe seotud rätik?» hurjutab ajakiri rannalisi.
«See on mulle vastumeelne. Kui kaubandusvõrgust pole midagi saada, siis pole vaja veel näpuga näidata,» ütleb moekunstnik Mari Kanasaar kriitiliselt Silueti tootmisnõupidamise protokollis 1968. Samal nõupidamisel kuuleb ajakiri kõrgemalt etteheiteid, et on hakanud originaalitsema ja ilutsema...
Nii kohtuvad ja vastanduvad ka Kumu näitusesaalis tegelik elu, poliitiline propaganda, moemajade ideaalrõivad ja lääne mood. Kittelkleit ja Chanel-kostüüm. Sõjajärgne kommunistlik töölisnaine ja Melanie Kaarma joonistatud diorilik-naiselik siluett. Valgetesse valgustatud mullidesse kujundatud igatsetud ideaalid ja lääne eeskujud, pimedamasse tsooni seatud päriselu.
Muide, sõjajärgse Eesti moe superstaari Melanie Kaarma originaalloomingut peab Eha Komissarov üheks näituse pärliks – «Tõeline haute couture!» Ja lisab, et tegelikult pole neist kümnendeist suurt midagi säilinud, eriti veel autoridisaini.
«Kuhu sa väikeses paneelmajakorteris kõik need asjad paned? Liiati hävitas 80ndate defitsiidiaeg peaaegu kõik – rõivad õmmeldi ümber,» põhjendab Komissarov ja kutsub kõiki, kel võiks kodus noist kümnendeist midagi väärtuslikku tallel olla, Kumu või ajaloomuuseumiga ühendust võtma.
Haruldased filmid