Urmas Sutrop: sisemisest auditist

Eesti Keele Instituudi direktor Urmas Sutrop. Foto: Egert Kamenik / Postimees

Mul on väga hea meel, et meie mõjukaim väljaanne Postimees on avaldanud professor Valter Langi arvamusloo («Humanitaariast – ilma hala ja hälinata», PM 19.09) humanitaariast. Kuna lugu on inspireeritud minu vastustest väikese lugejaskonnaga nädalalehe Sirp toimetaja Valle-Sten Maiste küsimustele (7.09), siis on see lugu suurepärane ajend, et ma saaksin oma arvamust ka suurele auditooriumile selgitada.

Arvamusloos heidetakse mulle ette, et ma ei tea, mida ma tahan, ja ma ei tea, mida kinnistes klubides on arutatud. Esimene etteheide on ekslik. Teine vastab sajaprotsendiliselt tõele. Intervjuu lähtekohaks oli minu artikkel rahvusteaduste mõistest, mis ilmus suvel ajakirjas Akadeemia (nr 7). Kuid see ei olnud intervjuu peamine teema. Eelkõige oli juttu humanitaarteaduste rahastamisest. Vahel tundub, et Eesti humanitaaria on pelgalt Tartu Ülikool.

Nii see siiski pole, olulised humanitaarsed teaduskeskused on Eesti Kirjandusmuuseum, Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning Eesti Keele Instituut, neile lisandub ka Tallinna Ülikool ja selle koosseisus Eesti Humanitaarinstituut.

Minu sooviks on see, et humanitaarteadustel läheks hästi, et oleks järelkasvu, et teadlased oleksid mobiilsed ja edukad, et tööd tehes teeniksid teadlased Eestit. Tõsi, humanitaarteadlaste palgad ei ole alati konkurentsivõimelised. Üksikud rahasüstid seda olukorda ei paranda. Elukutsete kaupa tahavad raha juurde kõik meie ühiskonna liikmed – arstid, õpetajad, tuletõrjujad, politseinikud, piirivalvurid, müüjad, töölised, kontoriametnikud, põllumehed ja teadlased.