Mihkel Mutt: Süürias on halvemad ajad alles ees

Mihkel Mutt Foto: Mihkel Maripuu

On kurb tõde, et kodusõjad tuleb võidelda ja võita kohalikel endil ja et üldjuhul õpivad nad alles pärast sõjakoledusi tegema kompromisse, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Kõik muutub suhteliseks. Üks surm on tragöödia, tuhat aga statistika, ütleb tavatõde. Üks ülestõus diktaatori vastu on heroiline esiküljesündmus, viies või kuues ei tarvitse enam olla. Siiski pole inimlik tuimumine peapõhjus, miks suhtub lääs Süüriasse suhteliselt reserveeritult. Teema on küll n-ö ülal ja üks poliitiline kõneluste voor järgneb teisele, ent tundub, et rutiinselt. Piir, millest kaugemale sekkuda ei kavatseta, on ette teada. Asi on lääne ja islamimaailma suhetes laiemalt. Lähiajaloo õppetunnid on teinud lääne ettevaatlikuks ja viimaste nädalate sündmused on seda süvendanud. Paistab, et lääne jaoks polegi siin häid lahendusi, palju peavalu valmistab sellegi kursi väljatöötamine ja järgimine, mis võimaldaks ära hoida halvimat.

Süüria on araabia kevade kõige dramaatilisem ja verisem vaatus. Seda niihästi riigisiseselt kui ka välispoliitiliselt mõõtmelt. Kõrval asuv Liibanon muutus veerand sajandi eest kodusõjakaose sümboliks. See tulenes seal tülitsevate usuliste, etniliste jne rühmituste rohkusest ja ambitsioonikusest. Süürias (mis on ajalooliselt õieti sama maa) on pilt sarnane, nt moslemeid ja kristlasi on kumbagi vähemalt kümme alaliiki. Nende ja teiste sotsiaalsete rühmade suhtumine praegusesse režiimi pole ühesugune.