/nginx/o/2009/03/11/147419t1h03ca.jpg)
Sotsiaalminister on hädas. Eesti sotsiaalsüsteem vajab otsustavat reformi. Ideid, kuidas asju muuta, aga ei ole. Ainus mõte on kärpida, kavalusega ja tulevikku vaatamata, kirjutab ajakirjanik Tiina Kangro.
Tellijale
Tiina Kangro: kuningas on alasti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eestimaa põhjaäärel elab mehehakatis Markus (4). Ta tuli ilmale südamerikkega, mida oli võimalik korrigeerida. Kümnekuuselt tehti talle operatsioon, käeseljale paigaldatud kanüüliga läks haiglas aga midagi viltu ja käsi läks n-ö pahaks. Lapse elu päästmiseks tuli parem labakäsi amputeerida. Enne veel jõudis aga nekroos ära süüa ka poisi vasaku käe sõrmeotsad.
Markus kepsleb ringi kui tulesäde, taibukas ja leidlik. Oma vanuse kohta ülegi arenenud, toetavast kodust. Laps on käe puudumisega harjunud ja saab enamiku asju omal moel ikkagi tehtud. Vahepeal pöördub siiski ema poole ja palub, et too tõmbaks mänguhoos üles kerkinud vasaku käe varruka tagasi alla. Sõrmedeta ju ise ei saa.