Krištafovitš: eestikeelse õppe vastaste argumendid ei pea vett

Foto: Toomas Huik

Venekeelsete koolide eestikeelsele õppele ülemineku vastustajate argumendid on suuremas osas põhjendamatud, leiab noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse esimees Jevgeni Krištafovitš.

«Esiteks ei saa koolid ise õppekeelt valida. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega on kehtestatud, et põhikooli ja gümnaasiumi õppekeeleks on eesti keel. Kõik, mis sellest reeglist hälbib, on erand. Et taotleda erandit, on vajalikud teatud tegurid. Põhikooliga on kõik selge, aga mis puutub gümnaasiume, siis esiteks peab gümnaasiumi pikaajalise arengu programm nägema ette võõrkeelset õpet,» selgitas ta.

Krištafovitšo sõnul on klassikaliseks näiteks Tallinna saksa gümnaasium, mille vanemates klassides toimub õppetöö suuresti saksa keeles.

«Nad esitasid taotluse ning said ainsana tähtajatu õiguse õpetada võõrkeeles. Ent see on kirjas nende arengukavas ning keegi ei kahtle, et nende abituriendid valdavad eesti keelt mahus, mis on vajalik edasiseks eluks ja karjääriks Eestis. Lisaks on selle jaoks olemas vastav hoolekogu ja kohaliku omavalitsuse ehk kooli omaniku soov,» märkis ta.

«Keegi ei keela luua siin olemasoleva või uue kooli baasil tinglikku vene lütseumi, milles õpetamine toimuks vene keeles, tingimusel, et abituriendid oskaksid eesti keelt sama hästi kui Tallinna saksa gümnaasiumi lõpetajad. Ent sellist eesmärki täna keegi ei püstita ning ainus argument, mida ma kogu aeg kuulen, on see, et abituriendid ei saa hakkama eestikeelse programmiga, seetõttu peab programm olema venekeelne. Ent see on vastuolus põhikooli ja gümnaasiumi seadusega,» selgitas ta.

«Sest võõrkeelse õppe võimalusi tuleb ellu viia juhul, kui õpilased suudavad lisaks kohustuslikule eestikeelsele programmile õppida ka mõnes teises keeles, isegi kui see keel on nende kodune keel. Kui nad suudavad sellega hakkama saada, on suurepärane, lisame veel midagi, kui nad tahavad ja kool on selleks valmis. Minu hinnangul on see täiesti põhjendatud, kuna gümnaasium on vabatahtlik õppeaste, mille eesmärgiks on valmistada lõpetajat ette ülikooli astumiseks, ning gümnaasiumis õppimine ei ole kohustuslik,» ütles Krištafovitš.

Ta leiab, et kui inimesed soovivad õppida oma kodukeeles, mis ei ole Eestis riigikeel, siis ei sunni neid keegi Eestisse jääma.

«Võibolla oleks mõttekas, kui nad kavatsevad õpinguid Venemaal jätkata, saada ka keskharidus Venemaal? See oleks loogiline. Tahate valmistuda edasiseks õppimiseks Venemaal – palun, ent see ei saa olla Eesti haridussüsteemi eesmärgiks, mis on orienteeritud Eesti kõrgkoolidele ja sellele, et õpilaste hariduse kvaliteet oleks maksimaalselt kõrge,» selgitas ta.

«Mis puutub etteheiteid kaadri nappuse osas, kes suudaks aineid kvaliteetselt eesti keeles õpetada, siis olen täielikult nõus, neid tõepoolest napib. Kaadri ettevalmistamine toimub ebapiisavas tempos,» kinnitas Krištafovitš.

«Meil on langetatud poliitiline otsus, nagu ka Lätis, et pedagoogiline kaader ei tule uus, vaid jääb vana – kellele on õpetatud eesti keelt ja eesti keeles õpetamise metoodikat. Kõik see on hea, ent kvaliteedirisk on olemas. Võibolla saab vana kaader hakkama, aga võibolla ka mitte. Me ei tea seda. Tänasel päeval näeme, et koolidel on väga raske leida eesti keeles õpetavaid õpetajaid,» sedastas ta.

«Ent see on etteheide ka kooliomanike ehk kohalike omavalitsuste aadressil, meil ei ole vaja nii suurt hulka gümnaasiume. Kui näiteks Tallinna Paekaare gümnaasiumis on kolme klassi peale 16 õpilast, siis oleks ilmselt otstarbekam gümnaasiumid ühendada, et õpetajad annaksid tunde täis klassikomplektile. See probleem on lahendatud Sillamäel, kus kolme gümnaasiumi asemel avas uksed üks, lahendatud Kohta-Järvel, Tartus, ent pole lahendatud Tallinnas ega Narvas,» viitas Krištafovitš.

Õppematerjale on tema hinnangul piisavalt. «Jah, alati on võimalik paremini teha, seda enam, kui võrrelda meid Lätiga, kus anti välja spetsiaalseid õpikuid võõrkeelsetele koolidele, milles õppetöö käib läti keeles, rakendati kakskeelseid süsteeme. Nad on väga tublid, neilt on, mida õppida, ent see ei tähenda, et see on ainus tee. Nende õppeprogramm ei võimalda sama palju sellest kõrvale kalduda nagu Eestis, kasutada alternatiivseid materjale, meie süsteem on palju paindlikum,» viitas Krištafovitš.

«Mis aga puutub kartusi, et venekeelsete koolide lõpetajate konkurentsivõime tase ei tõuse, vaid langeb raskuste tõttu ainete omandamisel võõras keeles, siis ma ei usu, et see juhtub. Sest olles pandud olukorda, kus nad on sunnitud õppima eesti keeles, hakkavad töötama rohkem, ning see mõjutab lõpptulemusena positiivselt üldisi tulemusi. See puudutab ka õpetajaid,» selgitas ta.

«Probleeme on, see on tõsi, ent see ei tähenda, et neid on võimalik lahendada sellega, et me peatame eestikeelsele õppele ülemineku reformi ning hakkame hästi elama. Seda enam, et meil pole enam ka kaadreid, kes suudaksid kvaliteetselt vene keeles õpetada, me ei koolita neid Eesti kõrgkoolides juba 15 aastat,» märkis Krištafovitš.