Kuidas olla koos Kersnaga rõõmus?

Vahur Kersna fännid kohtuvad temaga reedeti Vikerraadio eetris. Foto: Urmas Taul / pärnu postimees

Pean kohe tunnistama, et oleksin ilmselt rõõmsam, kui võinuksin need kolm tundi supikeetmise ja seente marineerimise kõrvalt oma lemmikmuusikat kuulata. (Ei saa aru, miks lemmiklaulu peab raadiost tellima?)

Sundrõõm raadiosaate kaudu on kahtlane asi. Saatejuht Vahur Kersna ise tunnistas eile, et tuleb vaid korrata, et kõik läheb hästi, ja siis lähebki. No temal ilmselt küll, sest peaaegu iga teine helistaja teatas midagi taolist: teie saade laseks nagu auru välja, teie populaarsus on ammendamatu, olen teie fänn, reedene päev teeb rõõmu, sest siis kuuleb Vahuri häält. Lisaks jutu sättimine selles suunas, kui õelad on kommentaatorid, kes eelmise saate kohta halvasti öelda julgesid. Ma ei ole kade, et meil nii populaarne ajakirjanik on, aga sellist eneseimetlust on pisut piinlik kuulata.

Inimesed helistavad, saatejuht jahub, kuidas «rõõmuga on see, et tahaks jagada kellegagi» või et «nüüd saame Vikerraadio eetris kokku, mis teeb meid õnnelikuks» või «oleme valla kõigele sellele, mis elu pakub» – muudkui tunneme end õnnelikuna, sest iga jagatud rõõm saab olema suurem rõõm jne.