Laager nr 14 tegutseb endiselt

Blaine Harden Foto: Martti Puukko

Martti Puukko: Kuidas ja mis asjaoludel kohtusid Shin Dong-hyukiga?

Blaine Harden: Töötasin Washington Posti kirjasaatjana. Minu ülesanne oli leida mingisugune inimlik viis Põhja-Koreas toimuva kirjeldamiseks. Kuulsin, et Shin elab juba paar aastat Soulis ning on kirjutanud raamatu, millest keegi polnud huvitatud. Läksin 2008. aasta detsembris Souli. Shin rääkis, et oli näinud pealt, kuidas ta ema üles poodi, ja et ta oli ema hukkamist vaadanud ilma igasuguste tunneteta. Kirjutasin artikli, mis pandi lehe esiküljele, ja sain tohutult vastukaja – inimesed tahtsid rohkem teada saada sellest noorest mehest ja tema elust vangilaagris.

Nii ütlesingi Shinile, et peaksime kirjutama raamatu, et võimalikult rohkem inimesi saaks teada, et sellised laagrid on endiselt olemas. Shin ütles: «Ei, ma ei taha seda teha. Ma ei usalda sind ja sa ei meeldi mulle…» Veensin Shini ja palusin mitmel teisel inimesel talle rääkida, et raamatu kirjutamine oleks ka Shini enda huvides. Pärast üheksat kuud pingutusi Shin nõustus. See, et Shin mind ei usaldanud, on vägagi mõistetav. Alles nüüd, seitse aastat pärast vangilaagrist põgenemist, on hakanud ta teisi inimesi usaldama. Ta on alati ohu suhtes valvel. Tänu sellele püsis ta laagris elus ning suutis sealt lõpuks põgeneda. Võttis kaua aega, enne kui suutsin teda veenda, et ka kõige alandavamaid mälestusi jagades käitub ta iseenda huvides. Nüüd on ta väga huvitatud sellest, et saaks rääkida, mis Põhja-Korea vangilaagrites toimub.