Iraanist, ilma filtriteta

Foto: Ava Kiaie

Avalik internet, see globaalse küla poetagune, on Iraanis võimude poolt filtreeritud. Postimees.ee-le Iraanis ligi ei pääse. Päevalehest on võimalik lugeda vaid kulinaariast. Informatsiooni saab ammutada ainult Õhtulehest. Kuid igale mürgile on vastumürk. Kohalikelt iraanlastelt on soovi korral võimalik soetada kodeeritud antifiltreid, mis uksed maailmaküla poetagusele jälle avavad. Allolevalt leiate Iraani teatrisüsteemi filtrite kirjelduse R.A.A.A.Mi «Antigone» näitel ning iraani kultusnäitlejate koodid süsteemi antifiltreerimiseks.

Projektiteater R.A.A.A.M gastroleeris iraani lavastaja Homayoun Ghanizadeh’ lavastusega «Antigone» 20. augustist 11. septembrini Iraani Islamivabariigis. Vaatamata sellele, et tegemist oli pärast 1979. aasta islamirevolutsiooni esimese rahvusvahelise näitetrupiga, keda kutsuti Teherani avalikke külalisetendusi andma, kulus üle poole väärtuslikust lavaajast siiski võitlusele tsensoritega, et saada mänguluba.

Homayoun Ghanizadeh

Lavastaja Homayoun Ghanizadeh on üks iraani kuulsamaid, kuid ühtaegu ka vastuolulisemaid noori lavastajaid, kelle portfooliosse kuuluvad neli lavastust Iraanis («Godot’d oodates», «Daidalos ja Ikaros», «Agamemnon» ja «Caligula») ning kaks Eestis («Antigone» ja «Kuningas sureb»). Juba oma teise lavastustega «Daidalos ja Ikaros» võitis ta 2007. aastal parima iraani lavastaja tiitli. Ghanizadeh’ lavastajakäekiri on kontseptuaalne, vormitundlik ja metafoorne.

Eestis lavastatud «Antigone» osales 2011. aasta veebruaris Teheranis toimunud XXIX rahvusvahelisel teatrifestivalil «Koit» («Fadjr», loe kultuurilehest Sirp 11.03.2011). Toona esitati «Antigone» viiele auhinnanominatsioonile: parim naisnäitleja (Elina Reinold ja Külli Reinumägi), parim meesnäitleja (Raimo Pass), parim lavastaja (Homayoun Ghanizadeh) ja parim tekst (Homayoun Ghanizadeh), sealjuures võitis Elina Reinold nimitegelase rolli eest festivali parima naisnäitleja auhinna.

Positiivne vastuvõtt festivalil süstis lavastajasse julgust korraldada «Antigone» gastrollid Iraanis.

Päevapoliitiline taust

«Antigone» lavastuse osalemine 2011. aasta festivalil «Koit» asetus Lähis-Ida rahutuste konteksti – Teheranis toimusid demonstratsioonid Egiptuse ja Tuneesia islamistide toetuseks, mille käigus sai surma kaks ja arreteeriti umbes 1500 inimest, nende hulgas ka «Antigone» trupi kolm liiget eesotsas Kreoni osatäitja Andrus Vaarikuga.

Seekordset gastrolli, mil elu Teherani tänavatel oli rahumeelne, täis igapäevast saginat kuuma päikese all, vürtsitasid aga võitlus tsensoritega ja ebastabiilne finantskliima. Kolme nädala jooksul langes Iraani omavaluuta väärtus lääneriikide poolt Iraanile kehtestatud sanktsioonide tõttu ligi kolmandiku võrra. Samuti toimus Teheranis mitteühinemisliikumise riikide (NAM) tippkohtumine, millest võtsid osa 120 riigi juhid ja ametnikud. Tippkohtumise puhuks kuulutati välja riiklikud puhkepäevad ning Teherani elanikel paluti linnast lahkuda. Kõik väliskülalised võeti politseis ametlikult arvele.

Võitlus tsensuuriga

Esimesel kahel nädalal ei saanud R.A.A.A.M tsensoritelt luba avalikke külalisetendusi anda. Luba saadi esialgu vaid neljaks workshop’iks, et iraani näitleja Attila Pessyani saaks laval assisteerides Andrus Vaariku rolli selgeks õppida, kuid peagi võeti seegi. Kas põhjuseks oli lavastaja Homayoun Ghanizadeh’ problemaatiline isik – oli ta ju 2011. aasta festivalil «Koit» pidanud tsensuurivastase kõne, pärast mida ta pole saanud luba ühegi lavastuse ega dramatiseeringu väljatoomiseks (k.a Tšehhovi «Kirsiaed») – või ei saanud tsensorid väljastada luba NAMi tippkohtumise tõttu, jäigi selgusetuks. Kuid nii rangeid sanktsioone pole ammu ühegi teise trupi puhul rakendatud.

Pärast kaks nädalat toimunud pressikonverentse, raadiointervjuusid, uudisnuppe trüki­pressis ja toetusavaldusi Facebookis olid tsensorid nõus 4. septembril «Antigone» ettemängu uuesti inspekteerima, andes aga eelnevalt lavastajale juhiseid – keelatud oli munade kasutamine lavastuses, mäng mütsidega, punane lavakujundus, intiimsed stseenid ja viited New Yorgile. Sisuliselt tuli kaotada «Antigone» lavastuse kõik peamised sümbolid.