/nginx/o/2012/09/14/1320228t1h006a.jpg)
Töö- ja sotsiaalpoliitika analüütik Andres Võrk leiab, et lastetoetuste maksmine vaid allapoole suhtelise vaesuse piiri jäävatele peredele ei ole õige, sest see ei väljenda kuidagi laste kasvatamisega seotud kulusid ning võib paradoksaalselt jätta pered hätta just sel ajal, kui neil abi kõige enam vaja oleks.
Reformierakonna idee tõsta esimese ja teise lapse toetus 40 euroni kuus ning kolmanda ja järgneva lapse toetus 115 euroni kuus tingimusel, et lapse pere elab allpool suhtelist vaesusriski, annaks kokku peredele juurde suurusjärgus 13 miljonit eurot aastas, kirjutas Võrk mõttehommiku blogis.
Tema arvutuste järgi hakkaks sel juhul suuremat toetust saama umbes 45 000 last ja see vähendaks suhtelises vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,5 protsendipunkti ehk umbes 6000 lapse võrra.
Sotsiaaldemokraatide idee tõsta esimese ja teise lapse toetus kõikides peredes 57,54 euroni annaks peredele juurde võrreldes praegusega lausa 109 miljonit eurot, suuremat toetust saaks ligi 235 000 last. See toetus vähendaks vaesusriskis olevate laste osakaalu 2,8 protsendipunkti ehk umbes 7000 lapse võrra.
Reformierakonnal tuleb aga oma idee rakendamiseks lahendada enne mitmeid tehnilisi probleeme. Üks nendest on piiri määratlemine, millest allpool hakkab pere saama toetust.
«Ja siinkohal ma ei tahaks kuidagi nõustuda praeguse ettepanekuga, võtta selleks suhtelise vaesuse piir,» leiab Võrk. Nimelt sõltub suhtelise vaesuse piir kõikide ühiskonnaliikmete sissetulekute jaotusest, sest ta leitakse kui 60 protsenti mediaantulust.
«Suhteline vaesuspiir ei väljenda kulusid, mis on seotud laste kasvatamisega. Samuti mõjutaks laste hulka, kes toetust saavad, näiteks ka see, kui palju otsustatakse tõsta vanaduspensione või kuidas muutub palkade jaotus,» selgitas Võrk.
«Kui kasutada suhtelist vaesuspiiri, siis võib juhtuda, et lastega peredele makstakse toetust vähem just neil aastatel, kui neil seda kõige rohkem vaja oleks,» nentis ta.
Nii oli näiteks kuni 15-aastaste laste suhteline vaesusrisk kõige väiksem hoopis majanduskriisi ajal, 2009. aastal (16,3 protsenti) ja kõige kõrgem just buumi lõpuaastal 2008. aastal (20,4 protsenti).
Võrk leiab, et kui vaesemate perede toetamise mõte on aidata neil toime tulla täiendavate kuludega, oleks otstarbekam siduda lastetoetuste maksmine elatusmiinimumi arengutega (näiteks 2,5-kordne elatusmiinimum 2 lapsega pere korral), mis väljendab ostukorvi maksumuse muutust.
«Erinevalt suhtelise vaesuse piirist, ei ole elatusmiinimum ühelgi majanduslanguse aastal vähenenud, sest toidu, eluaseme ja esmatarbekaupade hinnad on jätkanud kasvu,» märkis analüütik.
Võrk lisas ääremärkusena, et tegemist on tema isikliku seisukohaga, kusjuures tema hinnangud ei pruugi kolme lapse isana olla päris objektiivsed.