/nginx/o/2012/07/05/1200818t1h399c.jpg)
Riigikogus leidis täna üksmeelset toetust õiguskantsler Indrek Tederi ettepanek muuta kodakondsuse seadust, et erandjuhtudel saaks kodakondsuse taotlemisel nõutava püsivalt riigis elamise perioodi hulka arvestada ka töö tõttu Eestist eemalviibimise aja.
Ettepaneku poolt hääletas 56 riigikogu liiget ning sellega sai põhiseaduskomisjon ülesande algatada eelnõu, mis viiks kodakondsuse seaduse põhiseadusega kooskõlla.
Õiguskantsler alustas seaduse kontrollimiseks menetlust pärast seda, kui tema poole pöördus kaks Eestis aastakümneid elanud inimest, kel pole võimalik kodakondsust saada, kuna nad viibivad meremehetöö tõttu riigist eemal kauem, kui seadus lubab. Kodakondsuse taotlemisel tuleb seaduse järgi Eestis viibida vähemalt 183 päeva aastas, kusjuures riigist ei või eemal olla kauem kui 90 päeva järjest.
«Praeguse seaduse kohaselt peaks isik selleks, et omandada Eesti kodakondsus, loobuma oma elukutsest. Samas aga põhiseadus sätestab õiguse vabalt valida tegevusala ning ka selle, et isikuid tuleb kohelda võrdselt, olenemata sellest, milline on nende elukutse,» ütles Teder riigikogus.
«Kodakondsuspoliitika ei tohiks välistada nende inimeste kodanikuks saamist, kes on sisuliselt Eesti ühiskonna liikmed.»
Ta möönis, et üldise käsitluse kohaselt ei ole kellelgi subjektiivset õigust saada naturalisatsiooni korras konkreetse riigi kodakondsust, kuna kodakondsuspoliitika kujundamine loetakse iga riigi suveräänsuse hulka kuuluvaks. «Samas aga ei tohiks riik käsitleda isikuid meelevaldselt ja eirata täielikult teisi põhiõigusi, ilma kaalutluseta ja suure põhistuseta. Samuti tulenevalt põhiseadusest on isikul ikkagi õigus konkreetse juhtumi kaalumisele elik sellele, et riik hindaks otsuse tegemisel konkreetse juhtumi asjaolusid,» lausus ta.
Teder märkis, et riigi ja inimese vahelise tiheda sideme tekitamisele võib paiksustsensus aidata kaasa, kuid seda ei tohiks sätestada absoluutsena ehk ilma võimaluseta teha erandeid. «Kodakondsuspoliitika ei tohiks välistada nende inimeste kodanikuks saamist, kes on sisuliselt Eesti ühiskonna liikmed,» ütles ta ning soovitas parlamendil muuta seadust ja lisada normidesse konkreetsete juhtumite osas kaalutlusruum.
Põhiseaduskomisjoni reformierakondlasest esimees Rait Maruste ütles riigikogus, et kuigi antud kaasus põhineb kahel üksikjuhtumil, võib sama probleem tekkida ka näiteks lennupersonali või transpordifirmade töötajate puhul. Seega on konflikt õigusliku regulatsiooni ja tegelike eluvajaduste vahel tema sõnul ilmne.
Ta märkis, et ehkki Eesti kodakondsuse printsiibid pandi paika 1990. aastate alul ja nad on olnud oma sisult seniajani muutumatud, on aeg ja maailm meie ümber muutunud. «Peale selle, mis õiguskantsler siin esile tõi, on ju ka veel see element, et olles Euroopa Liidus, on olemas tööjõu vaba liikumise printsiip, igaühe õigus liikuda vabalt ringi ja kasutada seal olevaid võimalusi eneseteostuseks. Seega ka Euroopa Liidu õigus nagu eeldaks seda, et me ei saa seada seda jäika kodakondsuse saamise tingimust,» lausus Maruste, kelle sõnul nõustus seaduse muutmise vajadusega üksmeelselt ka põhiseaduskomisjon.
/nginx/o/2014/04/17/2966970t1hb2f1.jpg)