Laupäeva pärastlõunal kõlisesid Viikingite Külas mõõgalöögid, kui ajaloolise mõõgavõitluse turniiriga tähistati 802 aasta möödumist võidukast Ümera lahingust.
Viikingite Külas tapeldi tugevaima selgitamise nimel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Täna Saule külas toimunu polnud õnneks siiski liivlaste ja latgalite ootamatu katse 1210. aasta hapu kaotuse eest eestlastelt revanši võtta.
Ajastutruudes kiivrites, rõngasturvistes, puitkilpidega ning karastatud terasest mõõkadega varustatult läksid turniiril vastakuti hoopis 13 meest, kes tegelevad sportliku ajaloolise mõõgavõitlusega.
MTÜ Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liit üks eestvedajaid Raivo Ird ütles, et reeglid on karmid, aga lihtsad.
Võitluses on iga mehe eesmärk tabada vastast mõõgateraga võimalikult tugevalt ja puhtalt lubatud piirkondadesse, pareerides samas võimalikult palju vastase lööke.
Võisteldakse kahes võistlusklassis – muinasvõitluse ja rüütlite kategoorias. Esimese puhul on palju löökideks keelatud piirkondi, näiteks põlved, küünarnukid ja käed.
«Rüütlite kategoorias eriti keelatud kehapiikondi ei ole, aga on selle üliranged nõudmised turvistele – kõik liigesed peavad olema metalliga kaetud,» kirjeldas Ird. Muinasvõitluses võideldakse raund viie punktini, rüütlite omas kestab see aga ühe minuti. Relvaks on karastatud vedruterasest mõõk, mille tera ei tohi olla peenem kui 2 millimeetrit. Mõõgaga torkamine on keelatud.
Mõlemal platsi küljel on kaks kohtunikku, kes tabanud lööke hindavad ja loendavad.
Irdi sõnul avastatakse spordiala valdavalt huvist ajaloo, sõjaajaloo, erinevate relvade ja võitlustehnikate vastu. «Teine asi on see adrenaliin, mis sellest saadakse – see on see, miks enam loobuda ei saa, kui oled korra proovinud. See on ikkagi ekstreemsport.» Eestis on mitmeid klubisid ja selle ala treeningutel saab käia näiteks Tallinnas ja Tartus. Kokku võib Eestis Irdi hinnangul olla paarsada mõõgavõitlejat, paljud neist on vene rahvusest, sest ala sünnimaaks võib lugeda Venemaad.
«See ala on väga populaarne Ida-Euroopas ja Venemaal, kus on kujunenud välja Rahvaste Lahing ehk Battle of Nations. Seal osaleb ka lääneriikide võitlejaid, aga ala juured on ikkagi Venemaal,» sõnas Ird. «Lääne-Euroopas ja Skandinaavias sellist kontaktvõitlust ei tehta. Heaoluühiskonna jaoks on see asi, mis ei mahu inimestele pähe.» Venemaal on ka võitluse reeglid oluliselt julmemad.
«See sport on väga nõudlik, sest on füüsiliselt üliraske nii intensiivselt tegutseda. Kujutage ette, kui panna poksijale selga 35-40 kilogrammi varustust ja siis lasta tal teha umbes sama asja. See nõuab regulaarset treeningut ja head tervist,» iseloomustas Ird mõõgavõitluse eeldusi.
Vähem oluline ei ole ka varustus, mis on kallis ja võib maksta auto hinna. Korraliku turvise ja relvade saamiseks on vaja oskuslikku sepistööd. Paljud mõõgavõitlejad on ka ise oma varustuse valmis meisterdanud, kuna see peab nagu valatult selga minema.
Hetkel on Eesti tugevaimad mõõgavõitlejad Jaan Murumets ehk Barbar klubist Turm ning Artur Kreivald, võitlejanimega Svein, klubist Festung. Samad mehed kohtusid omavahel ka tänase turniiri finaalis, kus võidutses Barbar.
Irdi sõnul loodab ta, et ka praegused noored ajaloolise mõõgavõitluse enda jaoks avastavad. «Noorema põlvkonna eluviisid on sellised, nagu nad on. Seda enam on põhjust üritada neid saada arvutite tagant välja, et nad ennast liigutama hakkaksid, areneksid füüsiliselt ja ka ajalooteadmistelt. Tänapäeva inimese teadmised ajaloost on pehmelt öeldes väga ebamäärased.»
Mis on sportlik ajalooline mõõgavõitlus?
Euroopa ajalooline mõõgavõitlus kuulub traditsiooniliste lääne võitluskunstide hulka. See on kultuuriliselt väärtuslik spordiala, mis arendab nii harrastaja füüsilist vormi, osavust kui ka ajalooteadmisi. Ajaloolise mõõgavõitluse turniiride kõrgajaks jääb hiliskeskaeg, tänapäeval on need kogunud palju populaarsust seoses ajaloo taaskehastamise- ja eksperimentaalarheoloogiaga.
Ajaloolise mõõgavõitluse mõõgad on nüristatud ning võitlejad kannavad ajaloolist kaitsevarustust. Sarnaselt poksiga võisteldakse löögitabamuste peale ja võitlus lõpetatakse kas raundiaja täitumisel või teatud punktisumma kogumisel.
Eesti Ajaloolise Mõõgavõitluse Liidu asutajad on korraldanud sportlikke mõõgavõitlusturniire Eestis alates aastast 2006. Suuremad nendest on olnud Mütofesti Rahvusvaheline Muinasturniir 2009, Pärnu Rahvusvaheliste Hansapäevade Rüütliturniir 2010 ja mõõgavõitlusturniir IV Võitluskunstide Maailmamängude raames eelmisel aastal.