Merle Karusoo tähendamissõnad

Merle Karusoo Foto: Peeter Langovits

Narri põldu üks kord ja… kui põld on sind üheksa korda vastu narrinud, siis mõistad ehk, et tähendamis- ja vanasõnadesse kätketud tarkus peab paika. Lavastaja Merle Karusoo hinnangul on just nõnda juhtunud meie ühiskonnapõlluga.

Alustuseks paari lausega intervjueerimise metoodikast. Iga intervjuu peegeldab ennekõike intervjueerijat: just temast sõltub intervjuu kvaliteet, «halba» intervjueeritavat pole olemas. Teiseks, intervjueeritaval on alati õigus. Intervjueerija ei tohi intervjueeritavale vastanduda, olgu viimase esitatud hoiakud talle kui võõrad tahes. Ja kolmandaks: intervjueerija ei tohi karta pausi, sest pausi ajal võivad sündida olulised sõnastused.

Need on mõned (kaugeltki mitte kõik) küsitluspõhimõtted, mille omal ajal sõnastas eestlaste eluloointervjuude tegemiseks Pirgu Arenduskeskuse töörühm Merle Karusooga eesotsas.

Neist printsiipidest lähtuvalt on Karusoo ja tema mõttekaaslased salvestanud tuhandeid lehekülgi eestlaste elu. Enam kui kahekümne aasta jooksul on need paberile talletatud elulood aeg-ajalt taas ellu ärganud Karusoo arvukates lavastustes, milleta ei saa eesti teatrit enam ettegi kujutada.

Eelmisel aastal jõudsid need tekstid ühiste kaante vahele raamatus «Kui ruumid on täis. Eesti rahva elulood teatritekstides 1982–2005», mille eest autor sai tänavuse Virumaa kirjandusauhinna.

Vestleme Karusooga märtsikuu kolmandal päeval. Kusagil seal halli lumesegu sees, mis Eesti Draamateatri kohviku akendest paistab, sirutab majanduskriis vaikselt oma kombitsaid.

Aga mis siis, kui see ei olegi majanduskriis, vaid midagi hoopis tõsisemat – ja samas isiklikumat? Kui see on hoopis häda, mis võrsub igaühest meist, mitte mingist anonüümsest majandusest?

Kui te olete selle küsimuse intervjuu lõpuks endale teadvustanud, siis loodan, et käesolev usutlus Karusooga on midagi enamat kui järjekordne müügiartikkel reklaamile orienteeritud ajakirjanduse infomüras.

Kirjutate oma raamatu sissejuhatuses, et mälu ei ole eraomand. Seda ei tohi lasta raisku minna, seda on kurb ja mõttetu hauda kaasa võtta. Kas leidub siiani ehk täiesti puutumatuid mälumaardlaid eesti rahva hinges, mida ei olegi veel päevavalgele toodud?

Neist maardlatest annab ammutada seni, kuni elab veel põlvepikkune poisike, kes keelt mõistab.

Kas see kokku peegeldab ka hinge?

Kultuuri kindlasti.

Me ei kollektsioneeri hingi, me kogusime ja kogume elulugusid. Selles kogus ei ole poliitikuid, ärimehi, advokaate.

Ma ei tea, kas ma tahan kõike teada. Kardan, et on asju, millega kokku puutudes ma ei suuda järgida enese kehtestatud reegleid. Alustaksin seda teemat vist VIII pleenumi lavastamisest. Aga seda vekslit ei saa täna veel välja anda.

Kas elulugude rääkimist kammitseb siiani veel ka hirm? Olen kohanud inimesi, kes ei soovi vähemalt ajakirjandusele oma elust rääkida just sel põhjusel, et kardavad halbade aegade tagasitulekut.

Minu jaoks on vahe vahel ajakirjanduslikul ja eluloointervjuul, küllap on vahe ka intervjueerijatel. Inimesed panevad ajakirjanikud tihtipeale ühte patta ja ega see segu alati hea ei ole.

Kui inimene kõrvalt vaatab, mida kõige sagedamini kilbile tõstetakse – see on ju tavainimese seisukohalt solvav. Arvamusliidreid on tehtud rikkuritest, kelle esimese miljoni päritolu ma ei tea; arvamusliidreid on tehtud poliitikutest, kes mõne aja pärast ärisse suunduvad või kohtu alla antakse; arvamusliidreid on tehtud omaloodud staaridest, kellest ma ka aastate pärast aru ei saa, kes nad siis õigupoolest on ja millega tegelevad.

Kui ajakirjandus hinnanguid annab, võib väga paljuga nõus olla. Ma ei tea ju tagamaid ja kaldun uskuma. Aga kui ma puutun kokku teemade või persoonidega, keda hästi tunnen, siis näen tihtipeale, et hinnangud on valed, ekslikud, kallutatud – mis põhjust on siis uskuda, et hinnangud muude ilmingute kohta on usaldusväärsed?

Ajakirjanik ei võta tihtipeale aega inimest ära kuulata. Pole huvi teda tundma õppida. Ta meisterdab omaenese pisuhända.

Kõik müügiks! Loosung, mis ajal, kui ilmus Poola samanimeline film, tähendas minu põlvkonna jaoks enesemüümist – ja see oli põlgusväärne. Tänapäeval räägitakse häbenemata oskusest ennast müüa. Sellised põhjused, arvan ma.

Halbade aegade tagasitulekut ei ole enam karta, halvad ajad on käes. Kes sirgeselgseks tahab jääda, sellel ühest miljonist pangakontol ei piisa.

Mina olen harva kohanud inimesi, kes eluloointervjuud ei taha anda – pigem vastupidi –,

sest me oleme küsitlenud nn tavalisi inimesi, mitte seda osa eestlaskonnast, keda meedia iga päev serveerib.

Need on inimesed, keda ei ole kunagi intervjueeritud, kes hakkavad oma tavalise elu lugu väärtustama alles tänu sellele, et keegi teine selle vastu huvi tunneb.

Ja me ei kasuta neid materjale ilma kõnelejate nõusolekuta. Ei lindista ega pildista neid salaja. Ei kommenteeri neid asjasse puutumatute inimeste juuresolekul. Ei heida neid internetikommentaatorite lõugade vahele.

(Karusoo märkab teatri kohvikusse astunud Rein Oja ning läheb räägib temaga paar sõna juttu – toim.) Laupäeval jäi näitleja haigestumise tõttu ära «Soome hobune», selle asemel mängis «Sigma Tau-C705». Päris hirmutav oli mõelda – hoopis teiste ootustega publikule… Aga läks üllatavalt hästi. Näitlejad peavad seda konkreetset «Soome hobuse» publikut seni parimaks «Sigma Tau C705» publikuks.

Gustav Naani kuju selles etenduses on peaaegu et positiivne: terane, põhimõttekindel ja mõtlev inimene. Kas Naani isiku kohta on ühiskonnas loodud kallutatud stereotüüp?

Ma ei teagi, milline stereotüüp on temast tänaseks loodud. Kuuekümnendatel oli ta loovintelligentsi iidol.

Naan oligi terane, põhimõttekindel ja mõtlev inimene. Aga positiivne? Sellistes kategooriates ei tahaks arutleda. Need suured sulid, kes tõllas sõidavad, on ka kindlasti terased, põhimõttekindlad ja mõtlevad inimesed, muidu ripuksid nad võllas.

Küsimus ei ole ju selles, kui sümpaatselt ja sõnaosavalt inimene seltskonnas mõjub või kui arukas ta võib mingis vestluses olla. Küsimus on selles, mida inimene tahab ja mida ta reaalselt teeb.

Gustav Naani reaktsioon 40 kirjale määras allakirjutanutele vähemalt sama karmi saatuse kui VIII pleenum meie loovintelligentsile. Õnneks ENSV parteijuhid seda enam ei arvestanud… Aga see läks napilt. Kui Naanil oleks sellel hetkel rohkem võimu olnud, siis...

Aga see ei tähenda, et tohiksime lahti öelda kohustusest Naani fenomeni analüüsida. Igal inimesel on õigus oma eluloole. Muidu ei oleks ju ometi arusaadav, mida temast on räägitud ja kirjutatud kogu selle aja jooksul, mil ta Eesti NSVs tegev oli.

Pigem ootaks, et mõtleja inimene saaks aru: samasugused asjad võivad praegu toimuda, minnakse kaasa kenade inimestega, kes räägivad justkui õiget juttu. Kes lubavad sul vaielda, aga lähevad oma teed edasi. Mis see nende tee on? Mis see on, mida nad tegelikult tahavad? Naan tahtis kindlasti Eesti NSV suuremat sulandumist Nõukogude Liitu.

Olete tänapäeva Eesti ühiskonnas ära tundnud mõned inimesed, kelle eesmärgid äratavad teis hirmu ja kahtlusi?

Suundumusi ja sündmusi, mis tuletavad meelde eelmisi spiraalikeerde, on palju. Õigupoolest muud polegi kui see, mis tuletab meelde eelmisi spiraalikeerde. Ma olen sellest rääkinud, vist kirjutanud ka üht-teist. Rohkem kui kümme aastat tagasi.

Ja kas on kuulda võetud?

Ühes hiljutises «Vabariigi kodanikes» küsis Aarne Rannamäe – meie Rein Oja oli ka saates –, miks kultuuriinimesed nii vähe sõna võtavad, et nüüd oleks aeg rääkida.

Me räägime kogu aeg, aga inimesed on harjutatud kuulama ainult reklaami.

Reklaam tähendab algselt kõva häälega karjumist oma kauba kiituseks. Meie ei karju kõva häälega, aga me oleme välja öelnud kõik, mida oleme osanud öelda, läbi varsti juba kahe aastakümne.

Praegune vajadus meie hääle järele tekkis haridusministeeriumi kavast taandada eesti keel ja kirjandus sisuliselt valikaine staatusesse. See võttis muidugi sõnatuks. Kogu liikumine, mis meid trikoloori juurde tagasi tõi, algas vajadusest kaitsta eesti keelt... Keel on meie identiteedi ainus allesjäänud põhitunnus. Kas fosforiiti ka juba kaevandatakse?

See «see», millest me kogu aeg rääkinud oleme, on kultuurikriis. See, millest me täna söögi alla ja söögi peale iga nurga peal räägime, on kultuurikriis. «Majanduskriis» on samasugune eufemism kui hundi võsavillemiks nimetamine.

Vähe sellest, et me asju õigete nimedega ei julge nimetada, enamik meist ei saa sellest isegi aru!

Majanduse varinguga tekkinud august me ronime välja – ja kukume tagasi. Ehk ronime välja veel kolmandatki korda, aga siis on ka kõik. Siis oleme rahvusena lõpetanud.

Majanduskriisist rääkida on ohutum kui kultuurikriisiga silmitsi seista. Majandus globaliseerub ja süüd saab jagada, kultuuri eest peab vastutama igaüks isiklikult.

Kultuuri kriisist räägitakse palju, aga ei teata lapsukese nime. Kultuur ei ela kultuuriministeeriumi haldusalas.

Kultuuri ei saa tarbida.

Me räägime usalduskriisist – see ongi see. Me räägime väärtuste murenemisest – see ongi see. Ja kui kaua me sellest juba räägime!

Räägitud on kogu aeg, hoiatatud on selle kriisi eest kogu aeg. Kultuur ongi ju väärtuste ja normide kogum. Kultuur on suhted: inimestevahelised, inimese ja looduse vahelised, inimeste ja asjade vahelised. Murenemine on ju taasiseseisvumise algusest peale silmaga nähtav. Õllesummer öölaulupidude asemele!

See kõik, mis praegu toimub, on tagajärg, ja vältimatu tagajärg. Vältimatu tagajärg! Mida külvad, seda lõikad!

Võib-olla ongi kriis selleks vajalik, kui inimesed hakkaksid teistmoodi mõtlema?

Eks me näe, kas hakkavad. Või annavad ikka oma hääle sisutühjade loosungite hõiklejaile – ja saavad valitsuse, mille ise valisid. Enne mune, siis kaaguta – olete kuulnud? Tehtud! Tehtud! Tehtud! – aga «Ära ehi ennast võõraste sulgedega» – kas see on tuttav?

Laename ennast lõhki, sest ei julge panna kätt ette hukutavale reklaamile. Võlg on võõra oma – olete lugenud?

Poetakse sõnavabaduse taha ja lubatakse internetis anonüümseid kommentaare. Poetakse ärihuvide taha ja lubatakse telekanalites alkoholi, hasartmängude ja prostitutsiooni reklaami. Kolmandajärgulisi vägivallafilme. Ei saa keelata! Ei saa keelata! Ei saa keelata! Ei, see ei mõjuta! Ei, see ei mõjuta! Vabadus! Turu nõudmised!

Lollus!

Kui lihtsalt sai keelustatud tubakareklaam ja suitsetamine avalikes kohtades.

Kultuur ongi pidev trügimine allakäigutrepist üles. Ei oska vist keegi meist nimetada aega, mil kultuur on olnud valmis, fikseeritud, suhted ja suundumused paigas – kultuuri just nimelt luuaksegi kogu aeg. Jäägem eurooplasteks, aga saagem eestlasteks! Kui me tahame, muidugi. Väga lihtne on lasta allakäigutrepil end kanda, mitte teha igapäevaseid pingutusi vähemalt paigalpüsimiseks – nende kildude kogumiseks, mis meie kultuuri põhi peaks olema.

See, miskeelsete lauludega eesti laulu konkursile pääseb, on kultuuri küsimus. Meie reality show’d, eriti «Tõehetk», on kultuuri küsimus. Poliitikute ärapanemiskihu probleemsaadetes on kultuuri küsimus.

Internetikommentaariumid on kultuuri küsimus. Inimestele on antud võimalus end anonüümselt välja elada. Miks? Et keegi – kes? – saaks teada rahva arvamuse? Seda ei usu niisugust liiki «sõnavabaduse» kaitsjad ise ka.

Kui oleks tegemist mitmemiljonilise kultuurkonnaga, siis ei huvitaks need kõike muud kui representatiivsed väljaütlemised kedagi. Aga meie rahvuskeha on sedavõrd väike, et inimesed, kes ainult anonüümselt pori loopida söandavad, elavad otse meie kõrval! Võib-olla naeratasid tund aega tagasi sellele, keda arvuti taga seitsmes surmapatus süüdistavad.

Kui kommenteerida saaks ainult oma nime all, jääks 90 protsenti kõige agaramatest vait. Ühelt poolt sellepärast, et tööandja saaks teada, millega nad töö ajal tegelevad, teiselt poolt sellepärast, et kardavad oma hinnangutes eksida ja kaotaksid ehk nii mõnegi sõbra.

Seni annavad nad söömise ja salgamise eeskuju oma kaaskondsetele ja järgmistele põlvedele – nende jaoks hakkab anonüümsus olema enesestmõistetav. Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea!

Portaalide haldajate vastuväide kõlab tavaliselt, et kui inimesed niimoodi mõtlevad, siis tuleb neil võimaldada ka end niimoodi väljendada.

Anonüümsusevõimalus kehutab inimeste kõige halvemaid iseloomujooni. Minu jaoks on see pealekaebamine ja sõnavabaduse piiramine. See on üks põhjusi, miks ma – ja mitte ainult mina – tavaliselt sõna võtta ei taha. See on just see, millest räägib tähendamissõna põrgukatlast – teised rahvad aitavad omasid välja, eestlased kisuvad üksteist jalgupidi tagasi.

Taasiseseisvunud Eesti kultuuri mõranemine algas sellest, et ajakirjandus teatas, et ta ei vastuta reklaami sisu eest. Kommentaariumipakkujad ei vastuta kommentaaride sisu eest. Valitsus ei vastuta kriisi eest. Kes ja mille eest üldse vastutab?

Nõukogude ajal oli niimoodi, et mis ei olnud lubatud, see oli keelatud. Sellepärast tuli kõigele luba hankida.

Taasiseseisvumise ajal on niimoodi, et mis ei ole keelatud, on lubatud.

Ja kogu ühiskond, vähemalt ühiskonna ladvik ehitas ennast üles, ära kasutades seaduses sigadusteks veel mitte nimetatud sigaduste võimalusi. Seda hakati nimetama heausksuseks.

Kõikidele inimestele oli selge, et see ei ole õiglane. Aga üleval pool laiutati käsi: meil ei ole seadust, see ei ole keelatud… Ja mida teenivad praegugi advokaadid! Mille eest? Musta valgeks rääkimise eest... Inimene on võimetu sellele vastu astuma. Valitsejatel ei tule pähegi sellele vastu astuda. Nemad koos loovad eesti eliiti!

Kultuur püsib aga just kirjutamata seadustel! Just kultuur on see, mis peaks takistama õiglustunnet riivavaid tehinguid, olgu nende «seaduslik» alus nii tsementeeritud kui tahes.

Ja alles nüüd hakkab ka ladvik rääkima usalduskriisist! Nad kardavad risti löödud saada raha pärast. Oo, püha lihtsameelsust!

Te olete väljendanud mõtet, et laulva revolutsiooni järel me juba olime korraks uue maailmakorra lävepakul, kuid ei julgenud üle selle astuda, vaid langesime tagasi vanasse kapitalismi voolusängi.

Kas mina peaksin ütlema, mis see oleks võinud olla või mis see võiks praegu olla? Selleks meil ongi parlament ja valitsus. Ju siis ei ole sinna kunagi õigeid inimesi valitud, kui alles nüüd hakatakse rääkima eesmärgi puudumisest ja otsitakse seda tikutulega taga. Ju nad on kogu aeg tegelenud tähtsate teisejärguliste asjadega.

Peaks ju olema selge, et niipea kui lagunes sotsialistlik süsteem, ei saanud ka kapitalistlik samaks jääda. Kapitalism ju kindlustas ennast sotsialismi vastu, need kaks «ismi» seisid rinnutsi ja võtsid teineteiselt mõõtu.

Kas teatril on Eestis praegu hea aeg või on ka teatris kriis?

Mina ei tea, millest peaks täna inimestega rääkima.

Ometi tundub, et ainult muusikale ja komöödiaid publik ka enam ei taha.

Kui surutis muutub piinavaks, tullakse ikka kunsti juurde, et aru saada, millisel spiraalikeerul parasjagu asutakse ja mis see on, mille eest pea liiva sisse peita.

Kas me suudame pakkuda, mida vajatakse – ei tea. Kas me peaksime hakkama ennast kordama lootuses, et nüüd kostab meie hääl reklaamikarjetest üle?

Ei tea.

CV Merle Karusoo

Sündinud 1. juulil 1944

Rae vallas

Õppinud

•    1968–1972 TRÜ, eesti keel ja kirjandus (kaugõppes)

Lõpetanud

•    1976 TRK lavakunstikateeder (VII lend)

•    1999 TPÜ magistrantuur (magister artium)

Töötanud

•    1968–1972 TRÜ sotsioloogialabori laborant

•    1976–1978 Tallinna Riikliku Draamateatri lavastaja

•    1976. aastast (vaheaegadega) õppejõud TRK lavakunstikateedris, TPÜs, Viljandi Kultuurikolledžis

•    1978–1983 Noorsooteatri lavastaja

•    1983. aastast vabakutseline lavastaja

•    1983–1987 ajakirjade Teater.Muusika.Kino ning Kultuur ja Elu mittekoosseisuline korrespondent

•    1987–1998 Pirgu Arenduskeskuse mälusektori juhataja

•    1998–1999 Eesti Draamateatri teatrijuht

•    2006 Eesti Draamateatri lavastaja