Eesti liigub vääramatult hoolekanderiigiks saamise suunas

Raha. Foto: Aivar Aotäht / Sakala

Järgmise aasta riigieelarve suuri üllatusi ei too. Kuigi läbirääkimised on pooleli, on eelarve põhijooned paigas. Täpselt nii nagu eelmistel aastatel liigub Eesti tasakesi ja samm-sammult vananeva rahavastikuga hoolekanderiigi mudeli poole. Demograafiline giljotiin hingab kuklasse.

Kui vaadata muutusi valdkondade kaupa, siis ei tundu juhtuvat midagi erilist. Näiteks tööturu ja sotsiaalse turvalisuse poliitikavaldkonna eelarve kasvab 0,03 protsenti ja rahvatervise oma 0,07 protsenti.

Protsentuaalselt vaadates ei ole neis arvudes midagi erilist, aga absoluut­arvudes teeb see kokku 140 miljonit eurot – see on tegelikult lõviosa üldse riigieelarves kasvu näitavatest summadest.

Sama tabeli teisel poolel tulevad kukkujad: kultuur (–0,08 protsenti), siseturvalisus (–0,06 protsenti), regionaalareng ja maaelu (–0,12 protsenti), haridus (–0,01 protsenti), konkurentsivõimeline majanduskeskkond(–0,10 protsenti).

Niimoodi vaadates ei paista ka neis midagi erilist, aga asju kokku liites saadaksegi tasakaal. Ühel pool vananeva elanikkonnaga väikeriigi tasapisi suurenevad sotsiaalkulud ja teisalt peaaegu kõik ülejäänud valdkonnad, kus vaikselt näkitsetakse kulusid väiksemaks.

Ühe aasta võrdluses ei ole need arvud suured, aga trend on vääramatu. See on seadustesse sisse kirjutatud ja seda toetab ka poliitiline areng.

Pole ka imestada, et kuigi sotsiaalvaldkond saab juba praegu riigieelarvest rohkem kui ükski teine – näiteks moodustavad pensionid 2013. aasta eelarve eelnõu järgi juba 21,6 protsenti riigi kogukuludest (2012. aastal oli sama suhe 19,9 protsenti) –, on kõigele vaatamata just sotsiaalministeerium see, kes küsib praeguste eelarve läbirääkimiste käigus lisaraha rohkem kui keegi teine.

Ning kõik need taotlused on ju arusaadavad – toimetulekutoetuste kasvuks, kiirabile, kindlustamata isikutele, perearstiabile, tervishoiu arengukavaks, viljatusraviks, arstidele ning kümned teised lisaküsimised. Rahandusministeerium on küll kindlameelselt iga rea taha kirjutanud «Ei toeta» (raha selleks pole), aga sotsiaalministeerium ei jäta jonni ega nõustu Jürgen Ligiga. Kõik need küsimused peab otsustama valitsus.

Tõenäoliselt läheb lõpuks nii, et mingi osa taotlustest rahuldatakse, suurem osa ehk mitte, aga pikaajaline surve sotsiaalkulude kasvuks jääb. Täpselt samasuguse analüüsi riigieelarve kohta võib suure tõenäosusega kirjutada ka 2013., 2014., 2015. ja 2016. aastal ning kes teab veel kui kauges tulevikus.