Estcoy-14 ülem: suhtlus afgaani sõduritega on peamine turvalisuse tagaja

Estcoy-14 ülem major Eero Aija. Foto: Kristel Maasikmets

«Kui me Estcoy-7ga esimest korda siinsamas Pimonis olime, oli siin neli seina ja üks konteiner. Nüüd on siin igati asjalik ja mugav patrullbaas välja arendatud. Nii et huvitav on tagasi tulla,» ütleb major Eero Aija, praegu Lõuna-Afganistanis Helmandi provintsis teeniva Eesti kompanii Estcoy-14 ülem telefoniintervjuus Postimehele.

Aija oli aastal 2006 esimeste Eesti kaitseväelaste seas, kes Estcoy-3ga Helmandisse tuli. Uuesti naasis ta Afganistani kuuma lõunaprovintsi 2008. aasta sügisel saabunud Estcoy-7 kompaniiülema abina ning praegu on ta Helmandis juba kolmandat korda.

Estcoy-7 oli samamoodi manööverüksus nagu Estcoy-14, saan ma õigesti aru, et nüüd on piirkond, kuhu te vajadusel peate minema, veelgi laiem kui toona?

Tegelikult ei saa nii öelda. Estcoy-7 ajal me ka sisuliselt opereerisime kogu pataljoni vastutusalas, aga kontsentreerusime rohkem n-ö kanalipiirkonnale. Nüüd, kui kanalipiirkond on koalitsiooniüksuste poolt põhimõtteliselt vastastest puhastatud ja vastane on pressitud kõrbesse, keskendume uuesti kõrbele, nagu me tegime seda Estcoy-3 ajal.

Kas teile on antud ka kohanemisperiood pärast Wahidist Pimoni kolimist?

Me juba käime väljas, juba oleme operatiivvalmiduses.

Erinevalt Wahidist Pimoni baasis peale teie tõlkide enam afgaane ei ole?

Hetkel ei ole.

Lähiajal peaks valmima Pimoni vahetus läheduses kaks erinevat Afganistani julgeolekujõudude baasi, aga praegu ei oska veel öelda, millal siia Afganistani julgeolekujõud sisse kolivad. Aga kindlasti toimub see kas selle või järgmise aasta jooksul, koostöö saab jätku sellele, mis Wahidis toimus.

Ning muidugi operatsioonidel oleme samuti partnerid Afganistani armeega, siis me kindlasti ka töötame koos.

Oma eelmises patrullbaasis Wahid olite te Afganistani sõduritega koos. Kui Briti ja USA sõjaväe esindajad räägivad, et nad on pärast afgaanide rünnakuid NATO sõdurite vastu võtnud tarvitusele eraldi julgeolekuabinõusid, siis kui palju see teie puhul kehtib?

Seda on natuke keeruline rääkida, sest julgeolekuprotseduurid on salajased. Aga nii palju saab kindlasti öelda, et kõiki neid juhtumeid, mis siin toimunud on – n-ö green-on-blue'd (e.k roheline sinisel, väljend tuleneb terminoloogiast, kus roheline tähistab neutraalset või sõbralikku jõudu ja sinine NATO vägesid, toim) – analüüsitakse väga põhjalikult ja neist tehakse omad järeldused. Ning kindlasti on ka täiendavaid julgeolekuprotseduure kasutusse võetud.

Kuid ma arvan, et väga paljud juhtumid, mis on toimunud ja ajakirjandusse jõudnud, pole tegelikult green-on-blue, vaid juhtumid, kus keegi mässulistest on saanud enda valdusse tavaliselt eelkõige politsei vormiriietuse ja on sellega koalitsioonibaasi lihtsalt sisse tunginud. Vahetuid konflikte kahe erineva relvajõu vahel nii palju ehk pole, kui on ajakirjandusse jõudnud.

Aga kui rääkida nendesamade konfliktide ennetamisest, on selge, et omavahelisi konflikte ei ole võimalik lahendada ei lukustatud väravate ega okastraadi vahele tõmbamisega. Need saab ikkagi lahendada läbi omavahelise tiheda suhtluse ja üksteisemõistmise.

Eestlastel Wahidis see oligi kindlasti peamine vahend, kuidas hoida nii ennast kui kõiki teisi turvatuna. Igapäevane väga tihe suhtlus, üksteise mõistmine, üksteisest aru saamine, kohandumine afgaanide protseduuridega, endale pidevalt teadvustamine, et meie oleme siin külalised, mitte vastupidi. Kui selline suhtumine omaks võtta, saab enamikust probleemidest üle.

Kuivõrd teil on üldse olnud probleeme Afganistani Rahvusarmee (ANA) sõduritega? Äärmuslik on see, kui afgaan hakkab tulistama, aga tegelikult on ju ka lihtsamaid tasandeid. Kuivõrd selliseid intsidente on olnud?

Tegelikult ei saa öelda, et meil oleks vähemalt selle aja jooksul, kui meie Wahidis teenisime pidevalt kõrvuti afgaanidega, olnud otseselt probleeme, mida ma saaksin välja tuua.

Pigem on mõlemas kultuuris sellised eripärad, millega tuleb arvestada – erinev arusaam ajast, erinev arusaam asjade omamisest – need kindlasti on sellised. Aga kui need ära lahendada ülemate tasemel omavahelise suhtlusega, siis tegelikult on kõigist neist asjadest võimalik üle saada.

Mingit sellist asja, et keegi oleks omavahel kaklema või tõuklema või isegi sõnasõtta läinud, meie sõdurite poolt afgaanidega pole absoluutselt olnud. See on ka üks asi, millest meie võitlejad on kindlasti aru saanud, et ei ole mõtet hakata Afganistani sõduriga vaidlema mingitel tema teemadel. Pigem aktsepteerida, mida ta arvab ja jätta asi sinnapaika.

Loomulikult on teemad usu ja poliitika teemal sellised, mida tasub vältida. Need on asjad, mille üle ei ole mõtet diskuteerida.

Seoses Afganistani sõjaväega on räägitud ka sellisest probleemist nagu narkomaania. Kuivõrd teie seda kohanud olete?

Afgaani julgeolekujõud koosnevad erinevatest instantsidest. On olemas Afganistani rahvuslik armee, Afganistani riigipolitsei, kes kannab pidevalt vormi ja on meie mõistes politsei, ning siis on olemas ka Afgaani kohalik politsei, mis on loodud kohalike asjalike külameeste poolt, kes oma külasid turvalisena hoiavad.

Kindlasti ei saa öelda, et seda kasutamist ei ole. Aga mida rohkem institutsioon välja arenenud on – näiteks armee ja politsei – seda vähem või üldse mitte seda seal näha on.

Kui me tuleme allapoole, siis kindlasti vahel seda on. Samas – jällegi – ei saa öelda, et meil oleks olnud mingeid probleeme. Kui me tegelesime maa-ala hoidmisega ehk opereerisime Wahidist välja, polnud harvad korrad, kui üks meie jagu ööbis kohaliku politsei kontrollpunktis või võeti osa kohalikust pulmapeost.

Ja ei olnud kunagi probleemi, mis viinuks mingi konfliktini. See käib nende kultuuri juurde ja see on jällegi ilmselt aktsepteerimise küsimus.

Eesti sõdurid on osalenud afgaanide pulmapeol?

On. See pulmapidu on loomulikult selline, kus ühtki naisterahvast kohal ei viibi.

Oskate te kirjeldada, milline on tüüpiline ANA sõdur?

Enamik neist on pärit põhjaprovintsidest. Nende kolme missiooni vältel, mis mina siin olnud olen, pole ma kohanud ühtki afgaani võitlejat, kes oleks pärit lõunaprovintsidest.

Üldiselt neil ei ole veel oma perekonda, nad on üksikud inimesed. Armeeteenistuses näevad nad üht vähestest võimalustest end ära toita, ilma tühise tegevuseta leib lauale saada. Võib öelda, et sõdurid on sellised üksikud hundid, kelle jaoks on tahes-tahtmata paratamatus see, et nad armees teenivad.

Ohvitserid on väga huvitavad isiksused. Nendega on väga huvitav vestelda, kuna nad on väga erineva taustaga. Vanemohvitseride seas on selliseid, kes on teeninud afgaani armee ridades ka siis, kui NSVL seda toetas, ja nad on saanud oma hariduse Nõukogude sõjakoolides. Aga on ka nendega koos ja nende alluvuses töötavaid endisi mudžahiide, kes siis nendega n-ö käsikäes uue valitsuse all koostööd teevad.

Ja loomulikult on väga asjalikud noored ohvitserid, kes on läbinud Kabulis sõjaväeakadeemia ja saanud väga korraliku sõjalise väljaõppe. Nendega on väga tore koos tegutseda.

Kuidas afgaani enda sõjaväelased suhtuvad sellesse, et 2014. aastal praegu neid toetavad NATO väed lahkuvad?

Eks see keeruline ole. Aga kui vaadata, millise arengu on Afganistani armee teinud läbi võrreldes kuue aasta taguse ajaga, kui ISAF esimest korda siia Helmandisse tuli, siis näiteks üksiku mehe varustuse osas ei saa tõesti tuua välja mingeid erinevusi Eesti ja Afganistani armee vahel. Nad kannavad samamoodi kiivrit, kuuliveste, raadiosaatjat ja relvastust, mida kuus aastat tagasi ei olnud.

See areng on olnud väga suur ja ma usun, et see ka jätkub, kui lääneriigid jäävad jätkuvalt majanduslikult seda armeed toetama.

Natuke nad kindlasti murelikud on, aga see sunnibki neid rohkem vastutust võtma. Mõnes mõttes fakti ette panemine sunnib neid rohkem pingutama ning tegelikult on neil kindlasti potentsiaali siin asjadega hakkama saada.

Ma arvan, et me ei saa küll öelda, et samal määral jääb afgaani valitsuse jalajälg siia paika, aga ma usun, et nad suudavad ikka väga suure töö ära teha.