Repliik: lapsepõlve trauma

Sigrid Kõiv Foto: Mihkel Maripuu

Lapsevanemate umbusaldus kooli hambaarsti vastu on ilmselt suurem kui mõne teise tohtri suhtes, sest tänased lapsevanemad mäletavad oma kooliajast, et see inimene oli õuduste tipp: hõbeplommid, mis pandi liiga suured ja need tulid hiljem ära koos hammastega; kirurgikalduvustega dentist, kes haige hamba lihtsalt välja tiris; sadistlik puurija, kelle eest tuli põgeneda otse toolist - neid lugusid on veel. Kindlasti oli toona ka kooli hambaarstide hulgas häid tohtreid, kuid neist lugusid ei räägita.

Nii polegi imestada, et isa sai šoki kui ta kuulis, et kooli hambaarst on lapse hambaid tema nõusolekuta tohterdanud.

Hirmud oma kooliajast võivad näida naeruväärsed, ent iga ema-isa tahab teada, mida tema lapsega koolis tehakse ning kooliarst pole siin mingi erand. Tuleb vaid loota, et isiklik (ja kooliajast) pärit dentistikartus ei jäta järeltulijaid hambaravita. See oleks teine äärmus, millise esinemist kurdavad juba mõned tänased kooli hambaarstid - näed küll, et lapse hambas on auk, kuid ravida seda ei lubata ja last teise arsti juurde ka ei viida.