Eksperdid: 11-aastasel kooliharidusel on rohkem plusse kui miinuseid

Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

Ekspertide hinnangul võiks keskhariduse lühendamine 11 aastale anda Eesti ühiskonnale märgatavat kasu, kuid on võimalik vaid siis, kui seni ülekoormatud õppekavu oluliselt kärbitakse.

Tänases Postimehes märkis TÜ bioinformaatika professor Jaak Vilo, et Eesti 12-aastane keskkooliharidus toodab hilise alguse tõttu igal aastal tuhandeid täiskasvanud koolilõpetajaid, kes omandavad sotsiaalsed ja töötegemise oskused teiste riikide noortega võrreldes hilja.

Kui koolitee algus viia kuuendale eluaastale ja keskkoolidiplom omandada pärast 11 õppeaastat, väheneksid lasteaedade koormused, noored aga siseneksid tööturule keskmiselt kaks aastat varem, luues sellega oma elu jooksul märksa rohkem väärtust, sh maksude näol.

TÜ makroökonoomika professori Raul Eametsa sõnul on nimetatud plussidele raske vastu vaielda. «Idee järgi on võit päris suur,» sõnas ta. «Ka probleem on olemas, sest tööturule sisenevad praegu madala sündimusaja noored ja töökäsi napib.» Plaani näib toetavat asjaolu, et ka haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo on käinud välja idee õppekavadest kõik üleliigne välja rookida.

Iseküsimus on Eametsa sõnul aga see, kas lapsed nii varaseks õppekoormuseks valmis on. «Teiseks, kui õppe pikkus ära muuta, annaks see tulemuse ju alles 15 aasta pärast. Kas seda on siis enam vaja?»

Tallinna Inglise Kolledži direktor Toomas Kruusimägi pooldab mõlemat ideed. «20-aastane noor inimene, kes nühib gümnaasiumipinki, võiks tegeleda hoopis töötamise või õppimisega kõrgkoolis. Teiseks on lapsed võimekamad, andekamad ja õppimisvõimelisemad kui täiskasvanud julgevad arvata,» ütles Kruusimägi, kelle sõnul võiks kool alata juba viieaastaselt.

Selline kogemus on omast käest võtta Terje Kõlametsal, kelle 6- ja 9-aastased lapsed on sündinud ja kooli läinud Prantsusmaal. «Eelkool algab juba kolmeaastaselt ja kestab 8.30st kuni 16.30ni, see on midagi lasteaia ja kooli vahepealset. Tempo on Eestiga võrreldes kiirem, aga õpe mängulisem. Päevad on pikad ja sisutihedad,» kirjeldas Kõlamets.

Eestiga võrreldes on erinevused suured. «Mulle tundub, et lapsed on Eestis kooli minnes küpsemad. Prantsusmaa süsteem sobib nendele lastele, kes saavad hästi hakkama, on head õpilased ja taipavad ruttu,» hindas ta. Seetõttu on täiesti loomulik, et märkimisväärne osa lapsi jäetakse vaimsete või sotsiaalsete võimete nappusel klassi kordama.

Nii on Kõlametsal raske valida, kas ta eelistaks Prantsuse või Eesti süsteemi. «Ka Prantsusmaal kestab kool 12 aastat, aga kui minu vanem tütar lõpetab keskkooli, on ta 17-aastane. See tundub väga vara selleks, et minna tööturule.» Oluliselt mugavam on süsteem vanemate jaoks, kes saavad ka väikese lapse kõrvalt vara tööle minna. «Kui käite tööl, siis võite olla kindlad, et laps on hoolitsetud ja tõesti õpib ega mängi kodus oodates arvutimänge.»

Tallinna Ülikooli koolipsühholoogia professor Eve Kikas ja TÜ hariduskorralduse dotsent Hasso Kukemelk on idee osas skeptilisemad. Nende sõnul on Eesti noorte hiline õpe pelgalt näiv, sest haridus, mida teiste riikide lapsed saavad esimeses klassis, on Eestis lasteaedade kanda.

«Kui Eesti lapsed kooli lähevad, siis praktiliselt ei ole neid, kes ei oska lihtsamaid sõnu kokku lugeda,» ütles Kikas. TLÜ hiljutine uuring näitab, et Soomes on selliseid lapsi aga kolmandik. Esimese klassi lõpuks positsioonid vahetuvad ja soomlastest on saanud paremad lugejad. Niisiis pole probleem mitte hilises kooliminekus, vaid selles, mida ja kuidas koolis õpetatakse.

Kikas väidab, et lapsi ei tasu väga vara koolipinki sundida, sest lasteaias on õpe individuaalsem ja loovam. Eesti koolisüsteem on loodud aga vaid keskmike järgi, jättes andekad ja mahajäänud lapsed unarusse.

Hasso Kukemelk ütles, et 11-aastase koolihariduse nõrgim koht on süsteemi ülekoormatus. «Meie õpilaste koormus on väga suur – nõuame neilt enam kui täiskasvanud töötajatelt, rohkem kui 8-tunnist tööpäeva,» rääkis ta. «Kui me jääme sama õppekava juurde ja surume selle 9 protsenti väiksema aja sisse, siis tulemus ei ole parem, vaid vastupidi.»

Tallinna Ülikooli haridusuuringute professor Viive-Riina Ruus ütles, et ideid võib ju rakendada, ent see eeldab terve rea suurte haridusmuudatuste tegemist.

Esiteks peab üleminek lasteaia ja kooli vahel muutuma sujuvamaks, mis tähendaks algklassides akadeemilise osa asendamist mängulisemaga. Ühtlasi peaks kasvama hariduse dünaamika ehk andekamatele lastele peaks tekkima võimalus igal ajahetkel koolis kiiremini edasi liikuda. Õpetaja jaoks ei peaks esikohal olema mitte klassi keskmine, vaid õpilase individuaalne areng.

«See tähendaks, et riik võtaks suurema vastutuse varasema lapseea eest, mis oleks igati soovitatav. See tasandaks ühiskonnas sotsiaalseid vahesid,» leidis Ruus.

«Kui me teeksime kõigile kohustusliku 11-aastase hariduse, siis see mulle päris meeldiks,» leidis professor. See võiks tugevdada haridussüsteemi ja anda tugevama hariduse neile, kelle koolitee praegu pärast üheksandat klassi katkeb, ütles ta.

Haridus- ja teadusministeeriumi pressiesindaja Asso Ladva ütles, et ideed pole ministeeriumis teemaks. «Hetkel ei ole kumbagi ideed üheski kavas sees. Kuueaastased lapsed ei ole siiski kooliküpsed.»

Näiteid koolikohustusest teistes Euroopa riikides:

Nelja-aastaselt – Põhja-Iirimaa, Luxemburg
Viieaastaselt – Suurbritannia, Šotimaa, Malta, Holland
Kuueaastaselt – Belgia, Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka
Seitsmeaastaselt – Eesti, Soome, Läti

Näiteid õppimiskohustuse pikkusest teistes Euroopa riikides:

8 aastat - Itaalia
9 aastat – Taani, Eesti, Läti, Iirimaa, Tšehhi
10 aastat – Leedu, Hispaania, Ungari
11 aastat – Luxemburg, Šotimaa, Malta
13 – 15 aastat – Holland

Allikas: HTM