Tiit Pruuli: miski inimlik ei ole mulle võõras

Mees, kes jõuab palju: pisiasjadest alustades ja ümbermaailmareisiga lõpetades. Foto: Raigo Pajula

Tiit Pruuli jõuab hämmastavalt palju: kirjutab raamatuid, rändab ümber maailma, juhib suurfirmat... Omal ajal sai ta pideva rahmeldamise tõttu sõpradelt hüüdnime Lennuk. Tegelikult on mees nii rahulik, et jõuab tegelda ka pisiasjadega.

Wikipedia järgi on Pruuli ettevõtja ja ekspoliitik. Ajakirjandus tituleerib teda tihti maailmaränduriks. Kakskümmend aastat tagasi käis Pruuli nime ette sageli tiitel «Laari valitsuse hall kardinal».

Ta ise tutvustab end telefonis raudteelasena. Nimekaartidel on kirjas Go Groupi nõukogu liige ja Go Traveli juhataja. Mõned ütlevad Pruuli kohta ka kirjanik – äsja ilmuski tema kirjutatud «Antiliibanon 2011», mis jutustab loo eelmisel aastal Liibanonis pantvangistatud Eesti ratturite vabastamisoperatsioonist.

Vaatamata sellele, et Pruuli on osanik ja üks juhtidest ühes Eesti suuremas transpordikontsernis ning Äripäev asetas ta meie rikkurite edetabelis viimati 108. kohale, ei jää temast muljet kui suurärimehest.

Tema kabinetis Balti jaamas on lauad ja toolid paberipatakatest lookas, seintel ripuvad mitmesugused kaardid ja reisidelt kaasa toodud või kingitud vidinad. Loov korratus, võiks selle kohta öelda. Keset tuba seisab aga vana jalgratas Minsk, mida vändates hakkab pöörlema lae all rippuv maakera.

«Kunagi 1990ndatel õnnestus mul algaja ärimehena saada 20 minutiks vastuvõtule Ernesto Preatoni juurde,» meenutab Pruuli. «Preatonil oli kabinetis velotrenažöör, mida ta minuga juttu ajades väntas. Muigasin siis, et kui ka mina ükskord rikkaks saan, ostan endale samasuguse trenažööri.»

Teil on nii palju tiitleid, et tahaks kohe esimese asjana küsida – kes te siis tegelikult olete?

Minu esimene ülemus Linnar Priimägi – olin tema alluv Tartu EKP linna- ja rajoonikomitee häälekandjas Edasi – õpetas mind mitmel erineval viisil. Mäletan, et minu esimesel tööpäeval õpetas Priimägi, kuidas peita Moskva kontrollide eest alkoholipudeleid riiulisse raamatute taha. Teisel päeval teatas aga, et talle meeldib, et inimesed ei tea, kuidas teda määratleda – on luuletaja, kriitik või ideoloog.

Mulle ka meeldib, et ei teised ega ma ise ei tea, kuidas mind nimetada. Ega ma ei oskagi öelda, mis seal esimesel kohal peaks seisma. Võib-olla näitab see mingit ebaküpsust, võib-olla loomingulisust. Poliitikuks ei ole ma ennast samas kunagi pidanud.

Poliitika tegemine on siis teie jaoks lõplikult minevik?

On jah. Oma viisteist aastat pidasin päris selgelt vastu, ei võtnud avalikult sõna ühelgi päevapoliitilisel või majanduspoliitilisel teemal. Nüüd olen ehk sellest krambist üle saanud ja vahel Facebookis viskan mõne repliigi poliitika kohta.

Kelleks te lapsena saada tahtsite?
Mul on alles üks lasteaia mängudiplom, kus seisab, et väike Tiit tahab saada täheteadlaseks. Ajakirjandust hakkasin ülikoolis õppima seetõttu, et mingisugust kultuuriajakirjaniku rolli ma endale ette kujutasin. Tegin noorena kõike seda, mis oli võimalikult kaugel nõukaaegsest igapäevaelust, majandusest ja poliitikast.

Praegu olete Eesti ühe suurema transpordikontserni Go Group osanik ja üks juhtidest – reisiäri, bussiäri, raudteeäri... Te ise ütlete ka enda kohta raudteelane.

Jah, kuigi eks ma natuke irooniaga seda võtan. See, et ma raudtee juurde sattusin, oli juhus.

Lugesin ühest vanast intervjuust, et teil oli 90ndate keskel, just pärast poliitikast lahkumist, üks raske periood.
Olete rääkinud, et tagusite siis vihaga arvutimänge ja jõite koos raudteelastega viina.

Eks ta vastab tõele. Kui me Toompeal omavahel tülli läksime, noored ja lollid, nagu olime, ei osanud ma äkitselt oma eluga midagi mõistlikku peale hakata. Miskipärast tundus, et võiksin teha kinnisvaraäri või puiduäri või mis iganes äri, proovisime näiteks Tartus Volga restorani käima lükata. Igasuguste asjadega katsetasin, ent see oli ala, mida ma üleüldse ei tundnud, nii et esimestel aastatel tegin ainult vigu.

See on veel viisakalt öeldud, aga 1990ndad olid mulle segaduste ja eneseotsimise aeg. Ma ei tea, mis oleks saanud, kui me poleks hakanud 1997. aastal ette valmistama Lennuki maailmareisi. Mul tekkis jälle eesmärk. Oli taas mingi suur asi, mida teha. Reisilt tagasi tulles vaatasin ka Eestile jälle parema pilguga.

Olite tollal, 90ndate keskel, kuidagi pettunud?

Ikka väga, ikka väga.

Kelle või mille tõttu pettunud?

Eks ma tollal oskasin ka näpuga näidata kellegi peale, aga nüüd tuleb ehk näpuots pigem enda poole pöörata. Laari esimene valitsusperiood oli ju edukas, aga ikkagi tegime mitmeid vigu. Sattusime paanikasse, kui tulid esimesed tagasilöögid, mõned meist hakkasid ehk liiga palju populaarsusküsitlusi vaatama. Aga eks mul oli üks oluline isiklik pettumus ka.

Pruuli viitab siin nn rublatehingule ja sellele järgnenud kohtuprotsessile, ning lisab, et tõde oli tegelikult palju igavam, kui müüdid rublatehingu kohta räägivad.

Üks kolleeg ütles, et Pruuli elab oma unistuste elu, rändab, seikleb mööda maailma...

Ega ma ei tohi kurta küll, aga selle elu teine pool on ikkagi see, et pean istuma siin Balti jaamas ning tegelema ka liiprite ja rööbastega, ja see ei ole kunagi olnud minu unistus. Ma ei taha kuidagi seda tööd halvustada ega alavääristada, aga nii see on.

Raudteeäri ei ole siis huvitav?

Mulle küll mitte. Aga samas on raudtee koos purjetamisega kõige romantilisem liikumisviis üldse. Eriti Venemaal, kus raudteede traditsioon on vana ja võimas, kus raudteel ja selle ümber keeb elu oma kõigis värvides. Olen kolm korda sõitnud rongidega läbi kogu Venemaa ning alati midagi uut ja põnevat avastanud.

Kas Venemaal on turvaline rongiga sõita?

Üldiselt pole hullu. Seda, et satud mõne purjus lolli või kaabaka peale, võib juhtuda nii Venemaal kui Ameerikas. Ise olen päris halba olukorda sattunud ainult üks kord, see juhtus Tõvas. Tuldi ähvardama ja kui kuuldi, et olen eestlane, siis lubati kohe kõri läbi lõigata. Rahuliku selgitustööga saime tuurid maha võetud ja kogu asi lõppes sellega, et olgu, sul laseme minna, aga kui oleksid olnud lätlane, siis lõikaks kindlasti kõri läbi.

Raudteeärisse sattumine oli juhus ja ehk pole see ka maailma põnevaim äri, nagu väidate, aga kas võib siis öelda, et vähemalt annab see äri teenistuse ja raha, mille eest mööda maailma reisida? See on reisivabaduse hind?

Ma ise oleks püüdnud seda kuidagi ilusamini sõnastada, aga mõnes mõttes on see hind küll. Nii nagu Jaanil ja Markol polnud endal raha, et ümber maailma purjetada, vaid nad pidid panema jahile nimeks Nordea ja otsima sponsoreid.

Siin Balti jaamas, kus on ka teie töökoht, näeb vist elu iga nurga alt. Kui me fotograafiga siia jõudsime, lõi parajasti üks suurem seltskond kodutuid samas nurga taga oma laagrit üles.

Siin näeb kõike, nii Imperaatori vagunisse astuvaid kütuseärimehi kui ka suitsumahvi lunivaid kodutuid. Püüame ka hammasrataste vahele jäänutega inimlikud olla.

Kui nad ei joo ega tee muud kaaskodanikke häirivat, siis külmade ilmadega laseme neil ikka jaamas soojas olla.

Kust aga läheb piir? Olen ise Kopli trammis näinud, kuidas viis-kuus kodutut tulevad tagumisse trammivagunisse ja ülejäänud sõitjad kolivad seepeale kas ettepoole või lähevad üldse maha. Me kõik saame aru, et ka kodutud on inimesed, aga samas ei taha keegi uriini, mustuse ja alkoholihaisu pilve sees istuda.

Täpselt. Eks meie peame ka seda piiri umbes niimoodi hoidma. Kui ikka on alkohol ja uriin, siis me ei saa seda tolereerida nende inimeste pärast, kes käivad siin Balti jaamas tööl või pileteid ostmas.

Ajakirjanduse põhjal võib jääda mulje, et olete kogu aeg mingil reisil. Kui palju te aastas üldse Eestis viibite?

Viimastel aastatel olen enamiku ajast ikka Eestis. Mul on kolmeaastane poeg ja reisin ka enamasti sellistes kohtades, kuhu saab väikese lapsega minna. Olen hakanud ka palju rohkem mööda Eestit rändama.

Kuidas on sellist reisielu võimalik sobitada pere ja tööga?

Eks see ole ka minu suurte reiside – ümber maailma purjetamise ja autoga ümber maailma reisimise – suur valu olnud. Ma ei ütle, et peaks kogu aeg perega ninapidi koos olema, aga seda aega, mis kasvavatest lastest eemal oldud, olen vahel kibedalt kahetsenud. Väga isiklikuks ma siinkohal minna ei taha, tütar just hommikul ütles, et ära siis sellest mingit perekonnaintervjuud tee, see pole viisakas.

Kas on veel mõni koht, kus te pole käinud?

Ma ei loe neid selles mõttes, et järgmise reisi teen Filipiinidele, kuna ma pole seal käinud. Palju kohti on nägemata, aga minu eesmärk pole teha ristikesi maakaardi peale.

Viimastel aastatel tundub just Aasia suund teie jaoks oluline.

Jah, näiteks Mongoolias olen käinud mitu korda. Mongoolial on tõepoolest mingi eriline aura. See mõõtmatuse ja avaruse tunne on hästi rahustav. Näed hommikul oma päevatee ära ja siis vaikselt kulged. Mu hüüdnimi oli sõprade seas kunagi Lennuk ja paljud peavad mind ehk rahmeldajaks, aga võib-olla ongi sellepärast vahel vaja ka rahulikku aega.

Ookeani, kus kulgeda, või Mongoolia avarust.

Sain teie raamatu «Antiliibanon» eessõnast teada, et kardate lendamist – mitte just päris foobia vormis, aga siiski. Kuidas see sellise aktiivse mööda maailma rändamisega kokku läheb?

Lennuhirm on tuttav küll. Ma üldse kardan või olen kartnud paljusid asju. Lapsena kartsin näiteks paaniliselt vett ja veel enam sukeldumist, kuni lõpuks sundisin ennast käima sukeldumiskursustel. Või et olen hakanud viimastel aastatel mägedes käima, kuigi alguses oli see just kõrgusekartuse tõttu väga raske.

Lennuhirmust on aidanud üle saada lihtsalt nüri praktika. Nüüd olen juba ise kõrval istuvaid inimesi rahustanud. Hirmudest ülesaamiseks tulebki nende asjadega tegeleda.  

Olete loomult ettevaatlik inimene?

Sõltub, kellega võrrelda. Kui vaadata, kuhu ma oma reisidel olen sattunud, siis mõnigi võib arvata, et olen julge, hulljulge või lihtsalt hull. Mind on Aafrikas arreteeritud, Albaanias taga aetud, Venemaal ähvardatud, olen olnud automaatidega turvaeskordi kaitse all Paapua Uus-Guineal ja Põhja-Aafrikas. Aga ma ei usu, et olen väga rumalalt seiklustesse tormanud. Ma ei vaja sellist adrenaliini. Ma planeerin oma reise väga hoolikalt.

Aga lollide juhuste vastu ei saa, sellest kirjutan mitme näite varal ka «Antiliibanonis».

Mis on järgmine unistuste koht?

Mul oli üks unistus, mille teokstegemist hakkasin kaks aastat tagasi kavandama. Et sõidaks autoga ümber Vahemere. Vahepeal on aga poliitiline seis muutunud selliseks, et ei sõida enam kuhugi. Maailm muutub nii kiiresti, et jõuad raamatu lugemisega poole peale ja polegi mõtet edasi lugeda, sest kõik on juba teisiti.

Järgmisena teemegi ühe lõbusama reisi. Läheme koos Jürgen Rooste ja Karl-Martin Sinijärvega Ameerikasse, hakkame New Orleansist peale ja sõidame mööda bluusi ja rock’n’roll’i radasid.

Sellega on seotud ka loomingulised plaanid, tõenäoliselt mingi raamat. Peaasi et ei juhtuks nii, nagu paar aastat tagasi Peeter Sauteri ja Artur Talvikuga, kui rändasime Miamist läbi Ameerika läänerannikule. Sõitsin mõni päev varem USAsse, et reisi ette valmistada. Kui aga poistele lennujaama vastu läksin, selgus, et Peeter ja Artur olid üle ookeani lennates omavahel nii tülli läinud, et film, mida plaanisime teha, on seniajani tegemata.

On teil olnud ka selliseid reise, mida harrastab 95% eestlastest ehk Türgi ja Egiptuse kuurordid?

On ikka, laste ja perega, rõõmu ja kilkeid kusagil Türgi kuurordis basseini ääres. Ma üldse ei halvusta sellist reisimist. Miski inimlik ei ole mulle võõras. Eks ma kunagi olen ülbelt ka sellise reisimise peale vaadanud, aga aja jooksul muutud tolerantsemaks. Nagu paljudes muudeski küsimustes.

Kirjutasite ja kirjastasite mõni aasta tagasi raamatu «Inimnäoline islam». Kõik ütlevad, et ei saa süüdistada religiooni kui sellist üksikindiviidide kuritegudes, aga kui ikka 90% terroristidest on islami taustaga, siis tahaks küll küsida, milles asi. On siis islam inimnäoline?

Ma arvan, et islamimaade puhul on asi teatud rahvuslikus ja usulises ärkamisajas. Euroopa ja kristlus elasid ju ka alles hiljuti läbi nõidade põletamise ja ristisõjad. Päris äsja olid praegu viisakad riigid agressiivsed koloniaalmaad. Tahtmata kuidagi õigustada ükskõik mis laadi terrorismi, näen islami agressiivsuses suures osas valge mehe koloniaalpoliitika järelmeid.

Ma arvan, et 21. sajandi olemuslik sisu pole mitte teaduse või infotehnoloogia arengus, vaid suhtumises religiooni. Küsimus usust on olulise tähtsusega.

Kas just islami küsimus?

Islami küsimus eelkõige.

Elate väga huvitavat ja kirevat elu, seda kõige paremas mõttes. Millist tulevikku te oma lastele tahate, kas üritate neid kuidagi suunata ja tulevikuks ette valmistada?

Muidugi saab suunata. See algab sellest, millised raamatud on su kodus, milliste naljade peale filme vaadates naerdakse, milliste sõnadega ja tooniga omavahel suheldakse. See, mitu ingliskeelset väljendit seitsmeaastane laps teab, on kolmandajärguline.

Ja samas on asju, mida määrata ei saa. Vanem tütar õpib ülikoolis sotsiaalpedagoogikat. Räägin talle, et meil on praegu võimalusi, kas sa ei tahaks minna õppima Londonisse või Stockholmi. Aga tema õpib vene keelt, et saaks minna praktikale Põhja-Tallinna sotsiaalasutustesse. Nii palju siis laste suunamisest.

Millal te viimati ülikonda kandsite?

Hmm... Millal viimati matustel käisin… Aga tegelikult oli hiljuti ka lõbus lipsuga sündmus, nimelt möödus kakskümmend viis aastat abiellumisest ja sel puhul panin lipsu ette. Selgus aga, et ma ei oska enam lipsusõlme teha, nii et tütre poiss-sõber pidi aitama.

CV
Tiit Pruuli

Sündinud 28. aprillil 1965
Tartus
Abielus, kaks tütart ja poeg

Haridus:
1983–1990 Tartu Ülikool,
ajakirjandus
Töö:
1986–1991 Postimees,
ajakirjanik
1991–1992 välisministeeriumi pressiesindaja
1992–1993 peaminister
Mart Laari nõunik
1994–1998 Eesti Raudtee
nõunik
1998 Hoiupanga nõunik
1999–2003 EVR Ekspress,
nõukogu liige
2004–… Go Traveli nõukogu esimees
2005–… Go Groupi nõukogu
liige

1999–2001 ümbermaailmareis «Eesti lipp ümber maakera» jahtlaevaga Lennuk
2002–2004 autodega
ümbermaailmareis «Rolling Estonians»

Arvamus

Jaan Tätte
sõber

Mina teadsin Tiitu sellest ajast, kui ta läks Lennukiga ümbermaailmareisile. Käisime Markoga neile hüvastijätuks laulmas ja vesistasime samal ajal selle reisi peale suud. Neil oli ka üks meie plaat kaasas ja kui nad reisilt tagasi jõudsid, siis olimegi sõbrad.

Hiljem, kui ta Rollingutega ümber maailma sõitma hakkas, kutsus ta mind kaasa, ja on edaspidigi reisidele kutsunud. Reisikaaslasena on ta väga hea, sest temaga koos saad alati targemaks.

Mõned ütlevad, et Tiit on rahmeldaja, kui aga mina peaks valima, kas rahmeldaja või rahulik, siis ma ütleks, et ta on rahulik inimene. Ta ei ole korraga mitmel pool, vaid ühes kohas. Kui ta on sinuga, siis ta pühendab ennast sinule. Ma hindan seda temas väga.

Ta viitsib asju teha, ka neid, mille kohta teised ütlevad, et peaks, aga praegu ei viitsi. Tiit teeb. Kui Tiit tuleb Vilsandile või kui ta teeb kingitusi, siis needki asjad on tal läbi mõeldud. Ta mõtleb inimeste peale ja hoolib neist. Ta viitsib seda teha.