Hukkunud tuukri ülem meenutab viimaseid tunde enne traagilist õnnetust

Neljapäeva pärastlõunal Tallinna lahel elu kaotanud noore miinituukri Marko Knapsi hukkumine seadis vanemad kolleegid painava küsimuse ette - mis heade sukeldumistingimustega päeval merepõhjas tegelikult juhtus.

Mereväe Miinilaevade Divisjoni tuukrigrupi ülem, leitnant Sven Pipar surub Mereväebaasi sukeldumisvarustusest tuubil hoidlas sõrmed kummivoolikute vahele ja tõstab sületäie balloone veidi eemale. Komplekt on identne praegu ekspertiisis oleva varustusega, millega tuukrigrupi noorim liige, 22-aastane Marko Knaps läks neljapäeval ühele oma igapäevastest missioonidest. Kuidas Pipar mitme tagavaraabinõuga varustatud komplekti ka ei vaataks, ei suuda ta tehnika riket uskuda. Mitte kergem poleks leppida asjaoluga, et väga heas vormis noort tuukrit vedas alt tervis.

Tuukrite jaoks lihtne missioon

Pipar meenutab, et tuukrigrupi kaks mootorpaati lahkusid sadamast neljapäeva hommikul kell 9.15. Järgmise ligi kolme tunni vältel kogus Knapsi paadi neljaliikmeline meeskond kokkulepitud paigas merepõhjast kokku üheksa maailmasõdadest pärit lennukipommi, et umbes 400-kilone last õhkamispaigale toimetada.

Veidi enne südapäeva lastigi pommid Kakumäe poolsaarest pooleteise meremiili kaugusel 23-meetri sügavusele merepõhja. Noore, aga kogenud Knapsi ülesandeks oli pomme kandnud kott trossi küljest vabastada, et järgmisena sukeldujad saaksid pommid ette valmistada, laengu paigaldada ja selle õhata. Lisaks tuli Knapsil ümber paigutada lõhkamispaika märgistav poi, et see plahvatuses kannatada ei saaks.

Ükski märk ei kõnelnud millestki tavapäratust. Nagu tuukrite kord ette näeb, andis Knaps allkirja, et tunneb end hästi ja on valmis ülesannet täitma. Kell 11.57 kaduski mees üle paadiääre vette. Kolleegid said tema tegevusest aimu mehe külge kinnitatud ja veepinnale ulatuva poi liikumise ning tõusvate õhumullide abil.

33 minutit hiljem ehk kümmekond minutit enne määratud sukeldumisaja lõppu tundis Pipar, et tuukri tegevus on kahtlane. «Vaatasime, et sukeldumine võiks juba läbi olla. Kuna olid kerged lained, siis oli natuke ekslik, kas mulle tuleb ja kas ta hingab. Lained natuke petsid ja otsustasime kontrollida.» Tuukrid sõitsid paadiga Knapsi poi juurde ja andsid kontrolltõmbe.

Kuna Knaps kontrolltõmbele ei vastanud, sukeldus koheselt paadis olnud abituuker, kes leidis mehe merepõhjast teadvusetuna ja ilma hingamist võimaldava huulikuta. Mõne minutiga pinnale toodud tuukrit elustasid kolleegid ja kiirabi 50 minutit, kuid tulutult.

Asjaolud ei anna rahu

Pipar on juhtunu võimalikku stsenaariumi korduvalt üksipulgi läbi võtnud. «See õnnetus ei saanud juhtuda kohe. Ta oli balloonist õhku kasutanud ja jõudis osa ülesandest täita. Kuna poi seda ei näidanud, siis rapsimist ei olnud. Tähendab kõik toimus kiiresti,» analüüsis Pipar.

Knaps ei jõudnud kasutada sukeldumisvarustuse kõige kindlamat tagavaraabinõu - aktiveerida õhkvesti, mis hätta sattunud tuukri automaatselt pinnale toonuks. «Ilmselt oli ta hinganud kuni selle õnnetuseni rahulikult ja selle järgi ma eeldan, et 20-25 minutit kulges kõik plaanipäraselt. Minu arvamus on, et ta pidi teadvuse kaotama, kuna ta ei suutnud enda aitamiseks mitte midagi teha,» järeldas tuukrite juht. Õnnetus on seda arusaamatum, et Knapsi ülesanne oli päeva lihtsaim, olud head ja vee sügavus miinituukrite mõõtkavas madal. 

Mis teadvusekaotuse põhjustas, on kaastuukritele mõistmatu. Pommikoti vabastamisel ei saanud Knaps lööki saada, sest seal polnud võimalik millegi alla jääda. Liiatigi leiti mees kotist meetreid eemal ja elustamisel ajal tal vigastusi ei tuvastatud.

«Alati on teoreetiline võimalus, et see õhk, mis balloonidesse oli pumbatud, oli saastunud,» jäi Pipar ausaks. Seda versiooni ei toeta aga fakt, et balloonid täidetakse mereväebaasis õhuga üldiselt samal ajal ja nii pidanuks tervisehäda tabama ka teisi tuukreid.

Avalikkus usub, et tuukri elu saanuks päästa

Pipar möönab, et tuukrigrupp on pärast õnnetust sattunud kriitikatule alla, ent kriitikud ei mõista demineerija töö eripärasid. Teoreetiliselt oleks Knapsi võinud ellu jätta sagedasemad kontrolltõmbed, mis on aga demineerija töö iseloomu arvestades hoopis täiendava ohu allikas – tuukri õlast sikutamine võib lõppeda plahvatusega või sellega, et nöör takerdub kaela ümber või satub paadimootorisse. Samal põhjusel ei ole mõeldav olla tuukriga juhet pidi raadioühenduses.

Hobisukeldujad argumenteerivad, et kinnine näomask oleks võimaldanud mõningal määral hingata ka teadvuse kaotamise korral. Miinituukrid kasutavad aga lahtist hingamishuulikut põhjusel, et seda saab veepinnale tulles rääkimiseks hõlpsamalt ära võtta. See pole aga reegel, sest valiku maski ja huuliku vahel langetab igal sukeldumisel tuuker ise.

Tava on, et vette ei saadeta korraga kahte demineerijat. «Kahekesi ei sukelduta demineerimisoperatsioonidel seetõttu, et kui midagi vee all juhtub, siis kaotame ühe elu, mitte kaks,» põhjendas Pipar. Pärast Eesti ajaloo esimest miinituukri hukku ei ole ta selles aga enam nii kindel ja võib-olla vaadatakse see reegel tulevikus üle.

Kaitseväelised matused

Juhtunu leidis aset kahenädalase miinitõrjeoperatsiooni viimasel päeval. Ülemal jagub poolteist aastat tuukrigruppi kuulunud ja üle 150 sukeldumise teinud Knapsi suunal vaid häid sõnu. «Ta oli väga pädev. Mina pidasin teda nii kõvaks meheks, et ta oleks igal juhul sealt 23 meetri sügavuselt ka ilma aparaadita üles tulnud.» Millal operatsioon lõpule viiakse, pole teada.

Põhja prefektuuri pressiesindaja Ilmar Kahro sõnul otsustatakse tuukri hukkumise kriminaalasja alustamine pärast seda, kui merel toimunu asjaolud on välja selgitatud ja neid võrreldakse järgmisel nädalal valmiva lahanguaktiga.

Knapsi kaitseväeliste auavaldustega matused korraldab ning selle kulud kannab riik. Teenistusülesannete täitmise tõttu hukkunud kaitseväelase lähedastele makstakse hüvitist kuu keskmise brutopalga150-kordses ulatuses, mis praeguse seisuga on 127 050 eurot.

Nii saab Knapsi pere kõik need hüvitised, mida saaks ka missioonipiirkonnas lahingülesannete täitmisel hukkunud kaitseväelane.