Analüütik: lastetoetuse üleüldine tõus läheb kalliks maksma

Andres Võrk Foto: Peeter Langovits

Praxise analüütik Andres Võrk leidis, et sõnumina ühiskonnale on kõigile peredele makstavate lastetoetuste tõstmine õiglasem, ent riigile läheb see kalliks maksma. Valitsuse otsustada on, kas lisaraha selleks leitakse.

Võrk osutas, et riik saab lapsi toetada kas rahaga või teenustega, praegu aga iseloomustabki Eestit see, et me oleme väga kaldu rahaliste toetuste maksmisele. «Peredele minevatest eelarve kulutustest moodustavad kõige suurema osa vanemahüvitised, siis tulevad universaalsed peretoetused, lisaks maksusoodustused tulumaksusüsteemi kaudu. Teenuste osakaal on olnud väike võrreldes teiste riikidega,» rääkis Võrk.

Kui praegu arutab koalitsioon rahaliste toetuste osa, siis Võrgu sõnul tuleb silmas pidada nii otsest efekti pere heaolule kui sõnumit ühiskonnale. «See ongi kompromissi otsimine - kui tahame toetustega rõhutada, et väärtustame kõiki ühtmoodi, aga samas toetada nii, et see annaks perele ka rahalist efekti, siis see on väga kulukas,» arutles Võrk.

«Vajaduspõhine toetus oleks kindlasti odavam, kuid muudaks võrdse kohtlemise printsiipi,» tõdes Võrk.

Kui riik sotsiaalvaldkonda raha juurde panna ei soovi ja peretoetuste tõstmine tuleks seal olemasoleva raha ümberjagamise abil, oleks mõistlikum maksta toetusi tõesti vaid nendele, kes seda rohkem vajavad. Kui aga riik on tulude kasvades nõus rohkem panustama perepoliitikasse, võiks rääkida universaaltoetuste tõstmisest, arvas Võrk.

«Mulle tundub, et praegu on universaalsete toetuste osas patiseis. Universaalseid toetusi täiesti kaotada ei saa, sest see oleks poliitiliselt hävitav, kuid nende reaalväärtuse tõstmiseks puuduvad ressursid. Seetõttu plaani universaalseid toetusi kaotada ei ole, vaid soovitakse ennaktempos tõsta toetusi nendele lastele, kes seda rohkem vajavad» selgitas ta selle raskust.

Samuti peab koalitsioon valikute tegemisel arvestama ka negatiivsete signaalidega, mida toetusi kaotades ühiskonnale annaks.

Vajaduspõhised toetused oleks kindlasti odavamad, kuid seal on ka miinuseid. Esiteks tõi Võrk esile suurenevat bürokraatiat. «Aga teisalt praegu see mehhanism toimetulekutoetuste jagamisel toimib,» arvas ta lahendused võimalikud olevat.

Teine oht on vaesuslõksu tekitamine peredele, kes sellist toetust saama hakkavad. «Kui inimesel mingid toetused või teenused, olgu see tasuta transport või lasteaiakoht, jäävad sõltuma sissetuleku tasemest, siis inimese püüdlus oma sissetulekut ise tõsta võib muutuda väiksemaks,» selgitas ta.

Vaeste perede sildistamise ohtu ei pidanud ta väga suureks. «Ka praegu toetatakse osasid peresid läbi toimetulekutoetuste süsteemi – kas nad on sildistatud? Kas te teate oma tutvusringkonnast konkreetseid peresid, kes saab toimetulekutoetust? Kui see hakkaks käima läbi sotsiaalkindlustusameti või omavalitsuse, siis ei usu ma, et sealt liigselt silte külge tekiks.»

Põhjamaid iseloomustavad tema sõnul küll kõrgemad universaaltoetused ja head teenused, aga ka kõrgem maksukoormus.

Võrk leidis, et rahaliste toetuste ümbermängimise kõrval on Eestis palju peredele vajalikke teenuseid, mis vajaksid kriitiliselt palju enam tegelemist.

Eestis on teenuste pakkumine on ebaühtlane ilmselt seetõttu, et siin on riik veeretanud palli omavalitsustele. «Kuna rahalised toetused tulevad otse riigieelarvest, teenused aga läbi kohalike omavalitsuste, kelle võimalused on piiratumad.»

Küll aga leidis Võrk kindlalt, et Eesti perede toetamise süsteem on praegu liiga tasakaalust väljas sünnihetke suunas ning seetõttu on praegu kõne alla tulnud reform väga asjakohane.