/nginx/o/2013/07/05/1875370t1h2206.jpg)
/nginx/o/2012/08/07/1259240t1h3e7f.jpg)
Kui otseütlev peaks olema teater, et rahvas tänavale marsiks?
Tellijale
Veri ja füür Tartus, Emajõe Ateenas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui siinkohal Mart Kivastiku uue näidendi süžee ära jutustada, võib «Viimase Dracula» järgmiste etenduste külastajail pool vaatajamõnust kaotsi minna. Nõnda ei saanudki lavastaja Kalju Komissarov ja Dracula osatäitja Andres Lepik neid intervjueerinud ajakirjanikule öelda muud, kui et tuldagu ise vaatama, milles asi.
Vaatamas sai käidud ja asi sai selgeks. Või õigupoolest, asi on ju selge algusest peale: kui poliitikategemine Eestis jätkub samal moel, nagu see igapäevaseks on saanud, füüri laskmisega parteidele, aga ka teatud klikkidele vajalike otsuste määrimiseks, siis on Eesti elu p..., nagu seda üks peategelastest, patoloogilise moondumise läbi tegev juuraüliõpilasest Silver (Karl-Edgar Tammi) ühel selgushetkel tõdeb.
Või nagu seda viisakamalt, aga seda järjekindlamalt kordab aususe kehastaja, väliselt akadeemik Juri Lotmani meenutav professor Dra (Andres Lepik): «Põrgut!»
Hea ja halva vastasseis
Kivastiku proosa- ja draamaloomingut on iseloomustatud filmilikuna, milles dialoog kulgeb lühilausetega. «Viimast Draculatki» võib võtta kui õudusfilmi ja kinos Athena, mille palav ja umbne saal asetas ka vaatajad põrgusse, seda etendataksegi.