/nginx/o/2012/08/07/1257670t1h61f6.jpg)
Vanaproua Ilse Rummel on ERMi töötajatele välistöödel päris tuttavaks saanud, peagi üheksakümneseks saavat prouat on töögrupp mitmel korral külastanud, tema lugusid ja oskusi filmilindile talletanud.
ERMi välitöödel leiti pütt nelikümmend aastat tagasi soolatud lihaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kunagi nii tavaline lina ketramine ja kangastelgedel kudumine on praeguseks unustusehõlma vajumas. Ilse on linakasvatamise, töötlemise, ketramise ja kudumisega tegelenud lapsepõlvest saati ja on nüüd oma oskused ka lapselapsele pärandanud.
Vanade traditsioonide väärtustamise ja hoidmise eest on Ilset tunnustatud mitmel korral, nii Avinurme valla, omavalitsuse kui ka presidendi enda poolt.
Aida all on aga proua Ilsel kangastelgedest midagi veel eksootilisemat – pütt 1973. aastal soolatud lihaga. Selle liha soolas pea nelikümmend aastat tagasi Ilse tädi, kakskümmend aastat tagasi jõudis see pütt Ilse kätte ja sellest ajast saati on see aida all ka seisnud.
«Ma tahaks isegi vaadata, missugune see liha nüüd on!» Naeltega kinni löödud pütt seisab aidas, aida uks aga on lukus ja võti kadunud. Kõlab kui muinasjutt. Et aga ka vanaproua ise tahaks teada, mis soolatud lihast järel on, oli ta nõus laskma pojal aida raudluku lahti saagida.
Ühe korra varem on ta liha juba proovinud. «Siis mina läksin, kangutasin naele lahti ja praadisin pannil. Hirmus rasvane. 1980ndadel juhtus see,» muljetab Ilse.
Seda, mismoodi näeb välja peaaegu nelikümmend aastat pütis seisnud soolaliha, saavad ERMi töötajad täna lõppevatel välitöödel näha ainult sel juhul, kui õnnestub aida uks lahti saada.