Kaks toonekurge seisavad kruusateel. Nende poole sõidab punane mikrobuss. Kured jälgivad bussi rahulikult, mootori hääle lähenedes jalutavad nad teepervele. Ei lenda, vaid just nimelt jalutavad. Ootavad, et buss neist mööduks, ja astuvad siis tagasi tee poole.
ERMi välitöödel jäädvustatakse meistrimeeste oskused filmile
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Avinurme valla inimestele on bussis istuv välitöödel viibiv Eesti Rahva Muuseumi töötajate grupp läinud nädalaga päris tuttavaks saanud, ei tea, äkki ka toonekurgedele.
ERMist on viimastel aastatel meedias juttu olnud peamiselt uue maja ja rahastamisega seonduvalt. Muuseumi paksude seinte taga tehtavast sisulisest tööst kuuleb vähem.
Peipsi-äärsesse valda tuli ERMi töögrupp uurima traditsiooniliste puutööoskuste säilimist ja kohandumist tänapäeva oludes. Esemete kogumisel on käesoleval retkel kõrvaline, kui mitte öelda olematu roll, räägib ERMi teadur Vaike Reemann. Selle asemel pöörati täna lõppevatel välitöödel tähelepanu kohalike oskuste filmimisele ja ülespildistamisele.
«Välitööd on kõige parem pärimuse kogumise viis! Kust mujalt me nii head materjali koguda saame,» räägib Reemann. Algselt kuueteist-, praeguseks kuueliikmeline Eesti Rahva Muuseumi töögrupp on seitsme päeva jooksul sõitnud ühest talust teise, rääkinud kohalikega, külastanud töökodasid ja meistrimehi.
Avinurme on tuntud puutöö poolest. Kohalikus traditsioonilises töös on olulised laast- ja peergpunutised, pilpakatused, eriti aga tünnide ja püttide valmistamine. ERMi kogudesse on aastakümnete vältel jõudnud mitmeid Avinurme päritolu esemeid.
Seda olulisemaks peeti välitöödel üles filmida esemete valmistamise tehnika ja kohalike meistrimeeste oskused. «Kui oskused ununevad, aga on olemas fotod ja film koos seletustega, saab tehnika hiljem kas või rekonstrueerida.» Lisaks oskuste talletamisele soovib ERM Avinurme välitöödel fikseerida, kui palju autentsetest töövõtetest on tänapäeva kandunud, mis on jätkuvalt kasutuses ja millised muutused on toimunud.
Vanadele asjadele leitakse uus kasutus
ERMist on viimastel aastatel meedias juttu olnud peamiselt uue maja ja rahastamisega seonduvalt. Muuseumi paksude seinte taga tehtavast sisulisest tööst kuuleb vähem. Millega tegeleb ERM?
Aastakümneid tagasi, Nõukogude ajal, käidi igal aastal korralistel kuu aega kestvatel välitöödel. Taasiseseisvunud Eestis tuli sisse peaaegu viieteistaastane paus, sest uuriti soomeugri rahvaid. Viimastel aastatel on ERM püüdnud välitööde traditsiooni taaselustada.
Teatud osa kultuurist hääbub, see on paratamatu, räägib Reemann. Töögrupp on aga Avinurmes kogenud, et traditsioonilistest oskustest mitmed on tänapäevastele vajadustele kohandatud.
Vanal ajal laialt kasutusel olnud puutünnid on tänapäevaks suure osa algupärastest kasutamise viisidest kaotanud. Kui paljud ikka liha või kapsast sisse soolavad ja suurtes tünnides hoiavad, lehmalüpsmise kapa otstarbekusest rääkimata.
Nüüdseks on populaarseks saanud hoopis kümblemistünnid ja tünnisaunad. Reemann usub, et ka need on Avinurmes välja kujunenud. «Ju on tünne järk-järgult suuremaks tehes avastatud, et saab ka teha inimesesuuruseid ja majasuuruseid tünne.»