Vigastatud kaitseväelased läbisid Saksamaal rattamatka

Seitse sõjas vigastada saanud Eesti kaitseväelast naasid täna Saksamaalt Maini jõe äärse Frankfurdi piirkonnas toimunud rattasõidulaagrist, kus paistsid teiste NATO endiste sõdurite seas silma sitkuse ja huumorimeelega. Üht Eesti veterani kui head kamraadi tunnustati koguni auhinnaga.

USA mittetulundusorganisatsioon Wounded Warrior Project korraldatud rattalaagris läbiti kolme päeva jooksul kokku ligi 100 kilomeetrit, mis enamikule endistele sõjaväelastele ülejõu ei käinud.

Eestlaste rattamatkale minekut korraldanud kaitseväe tugikeskuse juhataja Andres Siplane arvas samas, et kuna haavata saanud veteranid ei ole sportlikeks sooritusteks ette valmistatud, oli hädasid ja valutavaid kohti nii mõnelgi. «Aga kõik eestlased lõpetasid, kuigi teiste seas oli katkestajaid ka,» kiitis ta.

Üht Eesti veterani, Agor Tettermanni tunnustati matka lõpuks ka auhinnaga. See oli raamitud foto Mike Romanist, kes oli küll tsiviilisik, kuid pidi haiguse tõttu samuti rinda pistma vigastusega. Tema jalga amputeeriti korduvalt, kuid sellest hoolimata oli ta innukas spordimees ning võttis oma raha eest osa sõdurite rehabilitatsiooniüritustest, sest tundis end seal kõige paremini.

«See auhind anti tema mälestuseks kõige kamraadlikumale ja motiveeritumale mehele. Ameeriklased ütlesid, et Agor viskas nalja, tegi kõik läbi otsast lõpuni, ehkki talle pakuti mitu korda võimalust väsimuse tõttu katkestada. Ta oli eeskujuks kõigile,» selgitas Siplane.

Kui enamik sõitis tavaratastega, siis tosinkonnale veteranile, kelle vigastused seda nõudsid, oli antud kätega pedaalitav ratas. Nende jaoks oli matk eriti raske, sõidutempo aeglasem ning seetõttu pandi nemad seltskonda juhtima.

Kui Tettermann ütles, et algul oli mägedes raske sõita, aga pärast harjus ära, siis eestlastest ainsa naisena matkal käinud Jaune Engel ütles, et kõige raskem oli just lõpus. «Esimesel päeval sõitsime ümber järve, teisel päeval olid enamuses laskumised, aga viimasel päeval oli mäkketõuse nii palju, et see oli minu jaoks kõige raskem. Räägiti, et rada tehti selliseks, nagu on elu: on tõusud ja mõõnad,» muheles ta.

Kui paljud matkajad tulid järsematel tõusudel üldse ratta seljast maha, siis tema surus kogu tee läbi sadulas. Sel oli ilmselt ka üpris proosaline põhjus - paremast jalast altpoolt põlve amputeeritud jala tõttu oli tema rattasõidu protees kinnitatud rihmaga pedaali külge. Nii on tema jaoks järsud pidurdused ka ohtlikud – seisma jäämiseks pidi ta end kallutama sedasi, et kiirelt saaks maha just vasaku jala.

Teisalt oli proteesi tõttu ka topeltkoormus naise tervel jalal, mis Engeli sõnul pidi ära tegema 75 protsenti tööst.

Engel kinnitas samas, et kokkuvõttes polnud matk midagi kontimurdvat: «Isegi ükski lihas ei valutanud. See ei olnud mingi võidusõit, tempo oli selline, et inimesed saaksid juttu ajada omavahel.»

Rivo Ekbaum leidis, et matk oli kõigile jõukohane, rahulikus tempos sõit. «Sõidan muidu ka veidike rattaga. Seal oli loodus ilus, seltskond hea. Kõige olulisem oligi kogu see melu,» jäi ta sõiduga rahule, et sai ka Saksa ja USA veteranidega tuttavaks.

Osalejaid oli matkal sada, viimasel päeval matkas veteranidega kaasa veel ligi 500 kohalikku elanikku. Ehkki osalejad kiitsid Saksamaa korralikke pikki jalgrattateid, sulges politsei rattamatka seltskonna turvalisuse tõstmiseks ka sõiduteed.

Vigastused sõjast

Enamiku veteranide vigastused on pärit peamiselt Afganistanist või Iraagist.

Tettermann sai ajukahjustuse, mis põhjustas osalise halvatuse ja segab korralikult rääkimist. Näiteks on tal trepist alla minekuks tarvis õlga, nagu ta ise nimetab, ta kõnnib pisut kangelt. «Viga sain Iraagis, kui autoga sõitsime pommi otsa. Rattaga sõitmine käib lihtsalt – see on selline asi, mis ei lähe kunagi meelest,» heidab ta ise nalja.

Engel sai vigastada meditsiiniõena Afganistanis teenides, kui rakett tema meditsiinisoomuki all plahvatas. Raketikildudega pihta saanud naine näib nüüd juba proteesidega harjunud olevat ning räägib, et tal on peale käimiseks mõeldud proteesi veel teine rattasõiduks ning kolmas rulluisutamiseks.

Ekbaum seevastu pealtnäha justkui otseselt viga polekski saanud – mehe diagnoos oli posttraumaatiline stressihäire. «Pihta ei ole ma millegagi saanud. Stress lõi välja 2009. aastal, kui ma olin missioonilt naasnud ja paar kuud Eestis olnud. Tundsin, et kõik ei ole normaalne – ma ei ole endine inimene. Nägin nägemusi, öösiti ei saanud magada. Kohapeal sõjas seda kõike polnud, see lõi välja alles hiljem kodus,» rääkis ta. Nüüd on ta saanud ravi ja tunneb, et elu mõte on tagasi tulemas ja kõik hakkab hästi minema. «Eestis ma väga paljusid ei teagi, kellel sama mure oleks, aga seal sõidus, oli seal omajagu ameeriklasi sama murega,» tõdes ta, et meil ei taheta sageli sellest rääkidagi.

Vaata siit pilte ka toimunud rattasõidust Saksamaal!