Kontakt Eesti ratturite röövijatega saadi teabeameti ja välisluurajate kaudu

Liibanonist kodumaale pääsenud eestlastest jalgratturid Tallinna lennujaamas. Foto: SCANPIX

Araablane Karim ütles mullu 19. mail Tallinnas Eerik-Niiles Krossile*, et «teie valitsus kõnnib mööda varjudemaad, ta koputab ustele, mille taga on tühjus või vaimud, mitte elusad inimesed, kes võiks olla kasulikud.»

Selle «laialdaste sidemetega asjaajajani» oli ettevõtja Kross jõudnud oma tutvuste kaudu. Esimest korda kohtuti paar nädalat varem Jordaanias, nüüd Tallinnas räägiti läbi Karimi töötasu ja pandi paika edasine tegevuskava, kuidas mullu 23. märtsil Liibanonis röövitud seitsme Eesti jalgratturi vabastamiseks tegutseda.

Sel nädalal ilmunud Tiit Pruuli raamat «Antiliibanon 2011» räägib eestlastest pantvangide vabastamise loo Liibanonis. Tõsi, nagu ka autor ise kinnitab, ei ole kirjapandu üksühene dokumentaaljutustus.

Kaitsepolitsei pressiesindaja Harrys Puusepp lisab, et kui need inimesed otsustasid Pruuliga rääkida, siis toimus see kõik ikkagi eeldusel, et räägitakse kirjaniku, mitte dokumentalistiga.

Kõigiga Pruulil vestelda ei õnnestunud, näiteks figureerib Liibanoni operatsioonis olulisel kohal ka Eesti teabeameti töötaja – võib vist öelda välisluuraja – nimega «Rein Mets», aga tegelikult autoril selle härrasmehe prototüübiga rääkida vist ei õnnestunudki.

Seega, detailides võib olla ebatäpsusi – ei saanud ju Pruuli ise kohal olla, et sõna-sõnalt üles kirjutada dialooge, aga umbes selline, nagu raamatus kirjas, see operatsioon Liibanonis oli: kronoloogia, tegijad, mis toimus, kes tegi. Kõik raamatus toodud tegelased on päriselt olemas, mõned päris-, mõned varjunimede all.

Eesti neiu piiril

Pruuli kinnitab, et kusagil ta ise lugejat teadlikult valedele jälgedele ei juhi. Sama ütleb ka kaitsepolitseiametnik Puusepp.

Kõiki neid nüansse arvesse võttes tuleb Pruuli raamatust välja mitu huvitavat ja uut fakti Liibanonis toimunud operatsiooni, Eesti ametkondade tegutsemise, meie riigi sõprade ning välispartnerite kohta. Kõige tähelepanuväärsem on neist ehk just see, et sel ajal kui Liibanonis toimetasid Eesti ametlikud jõustruktuurid, ajas samu asju ka Kross oma meestega.

Teiseks oli avalikkusele ehk varem teadmata teabeameti ja välisluurajate oluline roll operatsioonis. Just nende kaudu tuli lõpuks kontakt röövlitega.

Kui kontakt loodud, siis läbirääkimisi pidasid edasi kaitsepolitseinikud Tõnu Miilvee ja Peeter Oissar – nende nimed on ka varem ajakirjandusest läbi käinud. Läbirääkimised ise toimusid muuseas Iraagis, mitte Liibanoni pinnal.

Samuti saame teada mitmest väikesest, ent tähelepanuväärsest faktikesest. Näiteks seda, et samal ajal kui Eesti ratturid ületasid Süüria-Liibanoni piiri, tuli samast piiripunktist Liibanoni veel üks eestlane – noor tütarlaps. Kas tõesti on keegi ratturitest oma armukese kaasa vedanud, oli esimene reaktsioon.

Nagu lõpuks selgus, oli tegemist ikkagi juhusega, aga kaks päeva tekitas Liibanonis kohal olnud kaitsepolitsei töötajale tõelist peavalu, kuidas tüdrukut riigist välja saada, kuidas veenda Liibanoni julgeolekuasutusi, kes arreteerisid kohe tüdrukule küüti pakkunud kohaliku noormehe ja tema pere.

Kõige olulisem on aga ka Pruuli raamatus kokkuvõttes see tohutu töö, mida eestlased Liibanonis tegid. Kuigi Liibanoni julgeolekujõud jõudsid esimesel nädalal röövlitele päris lähedale, kurjategijad olid tuvastatud, pereliikmed arreteeritud, aga sealt edasi jäi Liibanoni tegevus toppama ja kogu vastutus langes Eesti ametnike õlgadele.

Politseinikud, luurajad, diplomaadid ja poliitikud – kümned inimesed olid hõivatud. Loo alguses mainitud Karimil oli selles mõttes õigus, et Eesti valitsus käis tõepoolest paljude tühjade uste taga.

Karim vedas alt

Kaitsepolitseinik «Georg» ja teabeameti välisluuraja «Rein Mets» olid kaks agenti, kelle töö oli Liibanonis kõige pikem. Nemad saabusid Beirutisse kohe pärast röövi ning käisidki ühe ukse juurest teise juurde, lõid sidemeid ja kontakte, kõigepealt muidugi Liibanoni ametlike kanalite ja Prantsusmaa saatkonna töötajatega, aga sealt edasi kõikvõimalike muude kohalike gruppidega.

Arvestades Liibanoni ühiskonda ja ajalugu, siis neid rühmitusi – poliitilisi, religioosseid, kriminaalseid –, kes põhimõtteliselt võiks röövimisega seotud olla, oli ju kümneid või lausa sadu. Aga lõpuks andis just see töö niidiotsa, kust edasi liikuda, lõpuks avanes ka uks, mille taga ei olnudki tühjus.

Ja kuigi Eerik-Niiles Kross liikus iseenesest samu radu, jõudis ka ise päris lähedale, siis ühel hetkel tunnistas ta, et Karim vedas alt, tegi suuga suuremaid asju kui kätega. Seda, et Liibanonis otsisid röövitud jalgrattureid ka erategijad, kaitsepolitsei ega ka ükski teine teenistus ei kommenteeri.

* Tiit Pruuli tekstis ei esine kordagi Eerik-Niiles Krossi nime, vaid hoopiski tegelane «Haugas». Kes aga lugeda oskab, saab aru, et mitutpidi mõistmist ei saa siin olla. Krossilt endalt ei õnnestunud Postimehel kommentaari küsida.

114 päeva vangis

•    23. märtsil 2011 rööviti Liibanonis Bekaa oru idaosas Zahle linnas seitse Eesti kodanikku. Olukorra võimalikult kiireks lahendamiseks asus välisministri juhtimisel sama päeva hilisõhtul tööle kriisikomisjon.

•    Eesti kodanikud vabastati 14. juuli varahommikul.

•    Mullu augustis eraldas valitsus reservist Liibanonis röövitud eestlaste vabastamise kulude katteks 284 367 eurot. Eesti kodanike vabastamise kulutusi kandsid välisministeerium, kaitseministeerium, kaitsevägi, teabeamet, kaitsepolitseiamet ja prokuratuur.

Allikas: PM