/nginx/o/2008/09/22/76364t1h4aa5.jpg)
Mitmed liiklejad ning ka politsei esindajad on eelmise aasta 1. juulist kehtivaid liiklusreegleid segadust tekitavateks ja jalgrattaõnnetuste kasvu soodustavaks nimetanud, aktiivsed jalgratturid peavad aga kehtivat seadust varasemaga võrreldes siiski edasiminekuks.
Jalgrattaentusiastid ei pea eelmisel suvel kehtima hakanud liiklusseaduse paragrahve, mis käsitlevad jalgrattureid ja nende õigusi ülekäigurajal, liiga keerulisteks või mitmetimõistetavateks.
Jalgrattur Priit Salumäe sõnul pole praegune liiklusseadus jalgratturi õiguste osas väga keeruline.
«Ülekäiguraja ületamine on lubatud nii rattasadulas kui ka käekõrval ratast lükates. Esimesel puhul ei ole sul lihtsalt eesõigust. Lihtne,» ütles ta.
Tema hinnangul on liikluses seadusest olulisem üksteisega arvestamine autojuhtide, jalakäijate ja jalgratturite vahel. Salumäe sõnul ei oskaks ta seadust kuidagi paremaks kirjutada, kuid kogemus näitab, et sujuv ja ohutu teeületus seisneb kahe liikleja vahelises suhtluses, viisakuses ja hoolimises.
«Autojuht jääb seisma ja viipab, et mine. Mina lähen. Ja ka vastupidi - panen korra jala maha, viipan autojuhile, et sõitku ja asi toimib,» lausus jalgrattur, lisades siiski, et paraku alati kommunikatsioon kaasliiklejatega ei suju.
Veidi üle aasta kehtinud liiklusseadusega on üldjoontes rahul ka jalgrattaklubi Vänta Aga president Rein Lepik. Tema hinnangul on kehtiv seadus oma olemuselt kompromiss jalgratturite ja autojuhtide ning mõlema poole õiguste ja kohustuste vahel.
«See on ikkagi samm edasi euroopaliku liikluskultuuri poole. Vähemasti Tartu linnas ei tunneta ma probleemi, liiklus sujub enamasti üsna rahulikult,» sõnas ta.
Lepiku sõnul on teistes Euroopa riikides ratturitel isegi rohkem õigusi, kuid Eesti liikluskultuuri arvestades ei julgeks ta ülekäiguradadel ratturitele eesõigust anda – inimeste või puude vahelt suure kiirusega teele jõudev rattur riskiks oma eluga.
Praegust olukorda peab Lepik hästi toimivaks sel juhul, kui nii ratturid kui ka autojuhid liikluses mõistuspäraselt käituvad. Oma kogemuste põhjal märkis ta, et ülekäigurajale tuleks läheneda piisavalt aeglaselt, et vajadusel enne ristmikku kiiresti ja turvaliselt pidama saada. Samuti rõhutas ta silmside olulisust ratturi ja autojuhi vahel, sest vaid siis võib kindel olla, et autojuht on ratturit märganud ning valmistub peatuma.
Lepiku meelest ei peaks isegi arutama võimalust, et naastaks varasema liiklusseaduse juurde neis punktides, mis nõudsid, et jalgratturid ületavad ristmiku jalakäijatena, jalgratast käekõrval lükates.
«Seda võiks arutleda vaid kontekstis, et võrdse kohtlemise printsiibi järgi peaksid siis ka kõik autojuhid oma autosid üle ristmiku lükkama, mitte sõites ristmikku ületama,» ütles ta. Jalgrattaklubi juht lisas, et ka autojuhtide jaoks on sõites teed ületav rattur mugavam – takistust liiklusvoole on vähem ning ülekäigurada vabaneb sel juhul kiiremini.