Venemaa reageeris Sinimägede mälestusüritusele varasemast rahulikumalt

Sinimägede lahingus käe kaotanud Johannes Muutra meenutas mälestusüritusel 68 aasta taguseid sõjasündmusi. «Loodan, et meie noored ei pea midagi nii hirmsat kaasa tegema,» ütles ta. Foto: Mihkel Maripuu

Võrreldes varasemate aastatega reageeris Venemaa veteranide kokkutulekule vähem hüsteeriliselt.
 

Kolm-nelisada inimest, kelle seas umbes poolsada 1944. aasta Sinimägede võitlustega seotud veterani, kogunes laupäeval vanasse lahingupaika mälestama Teises ilmasõjas langenud Eesti sõdureid.

Üks 20. Eesti relvagrenaderide diviisi veteranidest, Sinimägede lahingus major Georg Soodeni pataljoni võitlejana osalenud ja seal käe kaotanud Johannes Muutra kõneles 68 aasta tagustest sõjasündmustest.

«Olen Soodeni pataljonist üks vähestest, kes veel elab ja sellest esimese päeva rünnakust osa võttis. Olin neljanda kompanii esimese raskekuulipildujarühma ülem. Mulle anti ülesandeks minna Grenaderimäele ja üle võtta see leitnant Jüriadolt, kes oli esimesel lahingupäeval mäel. Teise lahingupäeva hommikul pidime mäelt lahkuma ja alla tulles sain mina pihta,» meenutas eakas mees.

«Loodan, et meie noored, kes siia on tulnud, ei pea midagi nii hirmsat kaasa tegema,» lisas ta. «Vanad kaasvõitlejad, teid on jäänud väga väheseks. Tänan teid, et kuulasite vana lahingumehe tervitusi.»

Saksa mundris võidelnute kokkutulek oli juba enne toimumist esile kutsunud siinse Venemaa saatkonna pahameele kui näide sellest, et Eestis «jätkuvad katsed natside ja nende käsilaste ülistamiseks, sealhulgas arvamus- ja väljendusvabaduse sildi all». Hukkamõist on sama traditsiooniline kui mälestusüritus ise.

Eesti välisministeerium omakorda tegi avalduse, milles ütles, et Venemaa saatkonna kommentaar on pahatahtlik ja ebaadekvaatne. «Eestis on kõigil inimestel õigus mälestada sõjas hukkunuid. On kahetsusväärne, kui traagilisi ajaloosündmusi kasutatakse kellelegi väära kuvandi omistamiseks.»

Esimene samm leppimiseks
Käinud nüüd elus esimest korda Sinimägede üritusel, pean tõdema, et Vene saatkonna eelinfo oli pehmelt öeldes väga ülepingutatud. Ühtegi natsi ega mingit vastavat sümboolikat polnud näha, keegi ei hüüdnud «Heil Hitler» või midagi ligilähedaseltki seesugust. Visuaalset tooni andsid Eesti lipud, põhirõhk oli sõjakannatuste meenutamisel.

«Nagu teada, paiskas saatus paljud eestlased võitlema – ühed Vene, teised Saksa, kolmandad Soome vägedesse. Valdav osa neist läks ühe või teise lipu alla sundkorras, mingi osa vabatahtlikult. Ainult õige üksikud eestlastest arvasid, et nad ajavad seal vastavalt Hitleri või Stalini suurt asja.» Nii kirjutas 1998. aasta Sinimägede kokkutuleku puhul Jaan Kross ning seda teksti levitati ka laupäevasel üritusel.

Langenute mälestuseks toodi kohale hulgaliselt pärgi. Eakad sõjaveteranid istusid plasttoolidel ja mõnigi neist pühkis sel kuumal päeval otsaeest higi. Mälestustseremoonia algas lauluga «Eesti lipp», mille järel kõlas Eesti hümn. Tseremoonia eestkõneleja Raivo Trass luges Kalju Lepiku luuletust: «Relvavennad»:

Püstipäi lauldes kord mindi
võitlusse Sinimägede all.
Täna jälle kõik sõbrad
on teie lähedal.

Kaplan Villu Jürjo luges palve ja õnnistas kokkutulnuid. «Olgu meie tänane võitlus tõepoolest selle nimel, et me ei sööks võõrast leiba, vaid enda oma,» märkis Jürjo.

Vaivara volikogu esimees Veikko Luhalaid ütles, et seekordne kokkutulek on võrreldes eelmistega veidi teistsugune. «Tänavu ei registreerinud vastasüritus enda möllu üle tee. Nad ütlesid, et nad ei tee seda – olgu see esimene samm leppimiseks. Kui see nii jääb, on tänane 68. aastapäev väike võit.»

Vastasüritusega pidas Luhalaid silmas rühmakest inimesi, kes on viimased kaks aastat Kiviõli Suure Isamaasõja veteranide ühingu esimehe Sarkis Tatevosjani juhtimisel Sinimägede kokkutuleku vastu protestinud.

Teatud pingelanguse märgiks võib hoolimata Vene saatkonna avaldusest pidada sedagi, et erinevalt mullusest ei üllitanud «kohustuslikku» taunimisteadet mitte Venemaa välisministeerium, vaid saatkond Tallinnas. Niisiis muutus ka avalduse tähtsus väiksemaks.

Tänavu ei pööranud Sinimägede lahingute 68. aastapäevale mingit tähelepanu ka Vene suurte riiklike telekanalite ORT ja RTR uudistesaated.

Paar aktivisti
Siiski saabusid üritusele omal käel mõned aktivistid, kelle seas olid Dmitri Klenski, Andrei Zarenkov ja Maksim Reva – neid aga sissepääsu juurest edasi ei lastud.

Klenski pahandas seepeale ägedalt, kuulutades, et on kohal vabakutselise ajakirjanikuna, kes tuli lihtsalt toimuvat vaatama. Reva seevastu kommenteeris, et tema eesmärk on teha ühiskondlikku kontrolli, ega üritusel ei toimu natsismi ülistamist.

Kohe oli mehel ka üles lugeda hulgaliselt tõendeid, et natsismi üritusel ülistati: mõnedel osalejatel olid seljas Saksa sõdurimundris inimeste piltidega T-särgid, samuti müüdi raamatuletis albumit Rüütliristi kavalerist Harald Nugiseksist ja muud kirjandust.

Reva tõi näitena natsismi ülistusest ka kellegi hangitud brošüüri, mille kaanel oli kujutatud mundris sõjameest – viimane oli küll hoopiski Vabadussõja kangelane Julius Kuperjanov.

Eesti sõjameeste Sakala ühingu esimees Harald Mäepalu ütles üritusel: «Ükski inimene ei taha olla ei sõjasangar ega sõjaohver, vaid tahab elada rahus oma perega ja kasvatada lapsi.»