Pealinna pere peab Võrumaal võitlust huntidega

Linnaelu jäi seljataha: Liilia Tali hoolealusteks on nüüd lapsed ja lambad, lemmikuks aga eesti maatõugu lehm, kelle piimaannist saavad osa ka kassid. Üks neist, muide, on samuti endine linnaasukas. Foto: Peeter Langovits

Kass, jalgratas, vana arvuti ja üüritallis peetud hobune – see oli kogu varandus, mille endine tele­ajakirjanik Liilia Tali koos mehega Võrumaale Rõõmu tallu tulles pealinnast kaasa võttis.
 

Nüüd on neil neli last, üle viiesaja lamba ja lemmikloomaks eesti maatõugu lehm.

Kuigi Liilia Tali (38) ja Ants Kuks tundsid teineteist juba maaülikoolis veterinaariat tudeerides, sõlmus nende suhe hoopis pärast stuudiumi lõpetamist. Antsust sai väikeloomaarst, Liilia oli veterinaariaga sootuks hüvasti jätnud, ent tänu juhusele kohtusid nad taas. Siis käis ka «plõks», nagu Liilia seda nimetab, ära.

Kolinud kokku, sai neil elust pealinnas, kus üks kodutu öösel lausa aknast sisse tungis ja telefoni varastas, kiiresti villand. Ning kuna Antsul oli Võrumaa metsades meetripikkuse heina ja võsaga ümbritsetud varemetes Rõõmu talu, kus kunagi tema vanavanaemagi sündinud, otsustasid noored ees ootavate raskuste kiuste just sinna kolida.

Mõeldud, tehtud – säästude eest ostsid nad vana Volkswagen Golfi, kuhu lisaks sõitjatele mahtus ka nende varanatuke, ning uus elu, esiotsa ühes tühjana seisnud naabertalus, võis alata.

Tõsi, esimene öö möödus naabrimehe juures. See kõik oli täpselt kümme aastat tagasi.
Tegelikult mõtlesid noored enne väga täpselt läbi, mida nad laantetaguses talus – lisaks selle taastamisele – tegema hakkavad. Nad võtsid asja loogiliselt: lähim asula on kümne kilomeetri kaugusel ning muidugi võinuks vaikuses ja rahus hakata raamatuid kirjutama või teadustööd tegema.

Ent lisaks talule oli nende käsutuses kümneid hektareid maad, mis tänu asukohale, Karula rahvuspargile intensiivpõllumajanduseks ei sobi. Kuna toona hakkas lambakasvatus Eestis taas edenema, leidis noorpaar, et looduslikud rohumaad sobivad villakerade kasvatamiseks ideaalselt.

«Nii hakkasime juba Tallinnas elades lambakasvatajate koolitustel käima, kuid õppisime ka ise, sest veterinaariharidusest üksi ei piisa,» tõdeb Liilia. Koos käidi laudaehitustki kaemas – läksid külla ilusa laudaga lambakasvatajatele, panid pudeli lauale ja ütlesid ausalt, et tulid tegema tööstusspionaaži: «Näidake meile palun kuidas lambalaut seest välja näeb!»

Paar otsustas, et õigem oleks rõhuda mitte villa-, vaid lihatootmisele, sest inimestele meeldis toona kanda pigem naftast valmistatud fliisi, mitte villast kampsunit. Kui algul sai valitud võimsakasvuline intensiivtootmiseks sobiv tõug, mis tugeva sööda peal kaalus kähku juurde võtab, siis nüüd nad enam nii ei mõtle.

Lammas pole ju küna ääres vilja matsutav siga – tähtsam on, kuidas lihalammas oma talle kasvatab ja mahedal rohumaal lilli süües kosub.  

Algul oli Liilial ja Antsul 63 lammast, ja kui need järgmisel aastal esimest korda poegisid, polnud laudal veel katustki peal – talled sündisid tähevalgel. «Oi, kui romantiline oli,» õhkab Liilia. Muide, tähe- ja päikesevalgust saab laudas nautida praegugi, sest katuses on arvukalt katuseaknaid.

Hundiseaduste aegu

Kõik olekski tore ja suisa idülliline, kui poleks järjest ülbemaks muutuvaid võsavillemeid. Pole läinud aastat, mil lambaid, vahel koguni kümneid, murtud poleks.

Murdmiste tsükkel (neist annavad, muide, esimestena teada rongad oma pideva kraaksumisega) algab kohe suve algul, mil soed poegi toitma hakkavad, ent peagi saabub aeg, mil järglastele tapmistehnikat õpetama hakatakse. «Hundikindlat aeda pole olemas,» teab Liilia, «ainus, mida hunt kardab, on inimese lõhn.»

Kriitilistel aegadel on Liilia ja Ants (kes ajal, mil Liiliaga vestleme, järjekordselt korjuste kogumisega tegeleb) veetnud pikki öid lausa karjamaal. Süüdanud selle servades lõkked, riputanud üles lapsemähkmed, kolistanud nõudega, helistanud karjakella ja teinud ise kõva häält, sest isegi lammaste kaela pandud kellahelinaga harjusid murdjad kiiresti.

Möll algab tavaliselt keskööl, huntide lähedusest annab tunnistust hirmunud lammaste tormlemine ja valvekoera haukumine. Ja ikkagi suudavad röövlid mõne rohusööja kaasa võtta.

«See on tõesti võitlus elu ja surma peale. On öö, olen malakaga mina, lambad, kes tahavad ellu jääda, ja hundid, kel kõht tühi. Nagu tuhat aastat tagasi,» nendib Liilia, kelle ainsaks lootuseks on veel paar valvekoera soetada, ent nende väljaõpetamiseks kulub ju hulk aega...

Siiski. Ehk oleks kena ka metsakutsudele mõni utt ohverdada? «Me ohverdame neid niigi igal aastal kümnete viisi!» on perenaine resoluutne. «Oleks siis kümme – ma oleksin isegi nõus, hunt on intelligentne ja oluline loom ja kuulub Eesti loodusesse. Kord, kui lapsed nutsid ja küsisid, et miks nad murravad nii palju, vastas mees, et kui sul maasikad eest ära jooksevad, siis püüad hoo pealt ühe või kaks. Aga kui nad paigal seisavad ja neid on palju, siis valid suuremaid ja võtad rohkem, hapusid aga lihtsalt hammustad ja viskad minema. Hunte pimestab saagi kerge kättesaadavus!»


Kuidas maal hakkama saada

Liilia läheb paneb pere noorima liikme, neljakuuse poisi Meele magama, võtab kausiga kaasa karja valvekoerale mõeldud lambamao ning asume karjamaa poole teele. Liilia seirab lummavalt kaunil kuppelmaastikul leiduvaid rohtukasvanud karjamaid ning ütleb, et need võiksid kõik ju lammaste või teiste loomade hooldada olla. Ta ei mõista, miks muutuvad maakohad järjest inimtühjemaks, ega usu jutte, et maal pole tööd.

«Meile on see täiesti arusaamatu,» sõnab ta. «Meil, vastupidi, on kogu aeg tunne, et pole piisavalt aega, et teha ära kogu töö, mida võiks teha!»

Lisaks sadadele lammastele, neljale koerale, hobustele, kolmele kassile ja peamiselt lemmiklooma staatuses olevale eesti maatõugu lehmale, kes mõne kuu eest vasika ilmale tõi, on Rõõmu talu koos kahe lähedalasuva majapidamisega moodustanud mittetulundusühingu Maavillane, milles propageerib lambakasvatusega seonduvat.

Püüab õpetada sedagi, kuidas maal hakkama saada – et kui pead lambaid, siis on sul liha, nahka, villa, suguloomamüük ja mis kõik veel.

Üheskoos üritavad Maavillase talud eri tõugu lambaid ristata ning nõnda villatõugu parandada. Nad peavad koolitusi ja loenguid, käivad laatadel ja väljanäitustel, osalevad konkurssidel. Läinud nädalavahetuselgi sai käidud Läti lambapäevadel, näitamaks, milline on peenvillalammas Arles’ meriino ning milline dorperi ja eesti tumedapealise lamba ristand.

«Jah, see kõik tähendab, et oled rakkes 24 tundi ja 7 päeva nädalas, aga aega tuleb osata jagada. Saab ka aega maha võtta, kui sa seda tahad ja saad. Aga sa pead pidevalt mõtlema, katsetama, uuendama ja õppima,» kinnitab Liilia.

Nii temast kui Eesti lambaseltsi aseesimehest Antsust, kes praegu õpib Hannoveri veterinaariakõrgkooli residentuuris väikemäletsejate meditsiini, on tänaseks saanud paberitega lambakasvatusnõustajad, ning ta julgustab teisigi maainimesi määgijaid soetama.

Siiski, tõdeb Liilia, on maal hakkamasaamise eelduseks ikkagi eelkõige inimese isikuomadused. Neist tähtsaimad on kohanemisvõime, avatud meel, uudishimu, riskijulgus ja muidugi pühendumine.

Et isegi ööl, mil hundid lambaid murravad, oleks oidu sorteerida kari ja ravida puretuid või tappa neid, kellest nagunii enam elulooma ei saa. «Ja sa teed seda hommikuni, kuigi on nii raske ja valus, et tahaks nutta ja oksendada,» lisab ta.

Oluline on ka jäiga individualismi mahasurumine ning kogukonna toetus. Rõõmu talunikel on sõpradega igatahes väga vedanud.

«See oli juba ammu, kui murdmine esimest korda juhtus. Vaatame, paarkümmend lammast maas, kõhud püsti, juba rohelised. Vedasime korjused traktoriga ära ja mõtlesime, mis nüüd edasi teeme. Ja siis äkki tuli kogukond appi – kes nahastama, kes nülgima, kes kõrvalt piimakarjatalust lutipudeliga, et sul ju nüüd orvud, toidame nad üles... Seisan seal, lapsepamp süles, kurb on ja vihma sajab, parimad ostetud tõuuted vedelevad maas... Nad lihtsalt tulid me kõrvale. Laps võeti käest, suigutati magama, nahad soolati ära, orvud toideti ja mulle keedeti tass teed. Me ei tundnud Tallinnas oma naabreidki, aga siin tulevad inimesed 15 kilomeetri kauguselt appi, sest nad kuulsid, et meil juhtus õnnetus!»

Stressimaandaja lehm

Parimaks stressimaandajaks on Liiliale tema eesti maatõugu lehm. Väikest kasvu kaunis loom, kes tänu heale ainevahetusele iial paksuks ei lähe, talve tulles karvaseks muutub, on haiguste-, ilmastiku- ja söödakindel ning praegu, mil ta vasikat kasvatab, selle kõrvalt päevas oma viis liitrit rasvast piimagi annab, millest kuueliikmelisele perele täiesti piisab.

Liilia räägib, et ega eesti maatõugu lehma pidajaid palju ole, sest vahel tuleb tujuka lemmikuga võidu joosta ning osata tema meeleolusid tabada; mõnd tuimemat elukat, kes sööb, mäletseb, annab piima ja lõpuks sureb, oleks ju hoopis lihtsam pidada. Maalehm on aga pidanud oma pikal kujunemisteel ellu jääma – tabama ära, kes on kiskja, kust tuleb oht ja milliseid taimi võib süüa.

«Temas on algset geeni tunduvalt rohkem sees kui rekordlehmades. Ta on isiksus, ta on eesti lehm! Kui tahab, suhtleb sinuga viisakalt, kui ei taha, müksab sind õrnalt peaga. Kui tal on paha tuju ja saba otsas juhtub olema takjas, siis vaatab ta enne üle õla ja üritab seda siis täpselt silma sihtida. Või siis teeb enne saba sitaseks. Kui on hea tuju, küsib musi. Et sa temast välja ei tee, ei tule kõne allagi,» jutustab perenaine.

Ja pole midagi meeldivamat kui pärast rasket päevatööd lehm lauta tuua, talle pai teha, siis aga paneb loom pea perenaise vastu, ütleb: «Muhh!» ja justkui tahaks rääkida, mis kõik päeva jooksul juhtus.

Telekaks laudaaken

Pildikasti, mille ees õhtuti aega raisata, Rõõmu talus polegi. Sest kõige huvitavam diagonaal, mida Liilia eales vaadanud, on laudatoa aken – sealt näeb metskitsi, sookurgesid, metssigu, rebaseid ja talvel koerakelgutajaid.

Karjamaalt lahkudes heidab Liilia pilgu kobraste loodud maalilisele metsajärvele ja ütleb, et vaat sellise vaatega paigas tahaks ta Antsuga vanaks saada.

Kelleks võiksid aga saada nende lapsed, Haava (8), Aale (6), Loo (3) ja Meel (4-kuune)?

«Lapsed ei pea päris kindlasti meie tööd jätkama, kui nad seda ei soovi,» lausub Liilia. «Me ei sunni neid hoidma elus talu, mida nende ema ja isa vere ja higiga üles ehitanud. Kui nad ka kõik neljakesi laia ilma lähevad, siis las lähevad. Neil on koht, kuhu tagasi tulla. Ja kui keegi meie tööd jätkata ei taha, siis müüme tootmistalu maha, jätame vaid mõned lemmik­lambad ja paremad koerad ning valime endale kõige ilusama mäenõlva, kuhu onn ehitada. Ülejäänud raha eest ostame aga head veini, häid raamatuid ja oleme õnnelikud.»