«Noh, kas läheme Lätti?» hõikab äsja pea neljasajakilomeetrise matkatee Oandust Iklasse läbinud Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) juhatuse esimees Aigar Kallas oma matkakaaslastele.
RMK matkalised: kui saaks ainult edasi matkata!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Üheteistpäevasel matkal krooniku ametit pidanud Kristjan Kaljund arvab, et nii mõnigi oleks selle ettepanekuga nõus. «Praegu on juba sellisesse vormi saadud, et on tunne, et võiks vabalt lasta veel edasi,» jagab ta värskeid emotsiooni.
Kokku 370 kilomeetrit matkaradu läbinud seltskond saabus kolmapäeva õhtupoolikul viikingilaevaga Treimani sadamasse Pärnumaal. Seal ei tehtud pikka peatust, juba hüppasid matkasellid ratastele, et viimased viis kilomeetrit mõnuga Ikla poole sõtkuda.
«Jumal tänatu, et saab veel matkata!» kostab Heleen Vennikas. «Kahju ju, kui matk oleks laeval lõppenud.» Vennikase kirjelduste kohaselt möödus pikk laevasõit sama vahvalt, kui lõbusal matkaseltskonnal eelnevad kümme päeva olid olnud.
Osa mereteest liiguti matkajate endi kondiaurul. «Hannes Võrno õpetas, kuidas peab õigesti sõudma,» räägib Vennikas. Teekond kulges vastutuult, seega oli aerutamine tema sõnul väga raske. «Mulle tundus, et aer kaalub rohkem kui ma ise,» ütleb Vennikas.
Viikingilaeva Turm kapten Martin Roostar juhtis sõitu Jaagupi külast Treimani sadamasse. Kapteni sõnul oleks matkaseltskonnal jõudu aerutamiseks jagunud küll, kuid tempo lagunes hoopis muudel põhjustel. «Neil oli nii lõbus, et naerupahvakud ajasid rütmi sassi.»
Matkaseltskonna põhigruppi, kes läbis terve raja, kuulus kuus inimest. RMK juhatuse esimees Aigar Kallas, elukutseline matkamees Tõnu Jürgenson, ultrajooksja ning hispaania ja soome keele õpetaja Heleen Vennikas, arst Julia Ivanova, ajakirjanik ja fotomees Kristjan Kaljund ning Eesti esialpinist Alar Sikk.
Ligi nelisada kilomeetrit pikal matkal lisandusid matkagrupile mitmed külalised – näiteks Tiit Pruuli, Hannes Võrno, Gerli Padar, Kadri Adamson ja teised. Mõni matkaja, kes algselt vaid paar päeva plaanis kaasa teha, otsustas matkarajale pikemalt jääda, või hiljem tagasi tulla.
Margit Härma pidi kaasa tegema vaid matka esimese poole, kuid kuna talle hakkas see ettevõtmine nii meeldima, otsustas ta pärast plaanitud käiku Haapsalu Joogafestivalile matkaseltskonnaga taas ühineda.
«Seltskonnaga läks super hästi,» nõustub Vennikas, «grupisisene energia on nii tugev!» Matkatee viimases punktis, Iklas, pidas grupp juba plaani, millal järgmine sarnane retk ette võtta.
Kaljundi sõnul liiguvad ka RMK-l mõtted järgmise, sarnaselt pika matkaraja loomiseks. Praegune rada kulgeb piki üle Eesti, järgmine võiks teistpidi risti peale teha, Nõvalt – Piusale.
Kerge üle terve Eesti looklev matk ei olnud. «Eks kõigil sai läbi käidud oigamise ja ägamise etapp, kus hommikul oli tunne et nüüd küll püsti ei saa,» kirjeldab Kaljund raskemaid hommikuid.
Üheteistkümne päeva jooksul läbis seltskond matkaradasid nii oma jalul, ATVdega, tõuke- kui tavalistel ratastel, laevaga ja hobuse seljas. Erinevatest huvitavatest vahenditest hoolimata näis matkajate lemmik olevat siiski omal jalal edasi liikumine.
Vennikas, kelle meelisalaks on ülipikamaajooksmine, jäi oma alale kindlaks ka matkarajal. «Mu vaieldamatult lemmik liikumisviis oli jooksmine,» räägib Vennikas. «Otsustasime Aigariga (Aigar Kallas – toim.) ühe 17 kilomeetrise matkaraja läbida joostes, et saaks ühe pikema trenni ka.»
Vennikase sõnul on ta unistanud kogu Eestit läbivast jooksust, nagu korraldatakse näiteks Prantsusmaal. RMK raja värskelt läbinuna arvab ta, et jooks võiks seda sama matkateed mööda kulgeda ning ilus loodus ja huvitavad rajad pakuksid ka rahvusvaheliselt huvi.
Kõikide matkaliste jaoks teekond nii lennuka kergusega ei möödunud. «Mulle, kes ma sadulas vaid loetud korrad olen olnud, oli 22 kilomeetrit hobusega ratsutamist kõige raskem etapp,» räägib Kaljund.
Küll aga avastas Kaljund matkal, et vihm ei sega millegi tegemist. «Alguses jah tundus ebameeldiv, aga sellega harjud ära ja peagi märkad, et see ei sega mitte midagi. Vihmas saab kõndida, süüa, telkida, magada.»
Üheteist päevaga üle Eesti matkanud seltskond püstitas Ikla piiripunkti RMK matkaraja sildi ja suundus siis ühisele lõkke- ja saunaõhtule.
Matkaseltskonna blogi jääb RMK kodulehel avatuks ning sinna võivad oma mõtteid lisada kõik teisedki matkajad. «Kes iganes selle matka läbi käib võib oma muljed sinna kirja panna,» julgustab Kaljund tulevasi seiklejaid.