Eelmisel nädalal alustasid Ajaloomuuseum ja Taktikalise Laskmise Keskus koostööd, et võimaldada külastajatel ja teistel ajaloohuvilistel muuseumisaalis nähtud relvadega lähemalt kokku puutuda. Kaheksat viimase 140 aasta jooksul leiutatud ning kasutatud ajaloolist relva saavad huvilised lasketiirus kätte võtta, ise laadida ning märki lasta.
Muuseum ja laskekeskus võimaldavad huvilistel ajaloolistest relvadest tulistada
Möödunud aasta mais avati pärast pooleteise aasta pikkust renoveerimist Suurgildi hoones ajaloomuuseum, kus relvakambris on eksponeeritud üle 200 külm- ja tulirelva, teiste seas ka 13. sajandist pärinev Otepää varspüss ning vanim tervena säilinud Eesti tulirelv – 19. sajandil Tallinna linnamüürist leitud arkebuus. Relvakambri kahelt puutetundlikult ekraanilt on võimalik relvasimulaatori abil näha, kuidas erinevad ajaloolised relvad töötasid, kuidas neid laeti ja kuidas nendega tulistati.
«Kui noorte seas populaarsed arvutimängud keskenduvad enamasti paugu tegemisele, siis simulatsioonmäng annab täpsema ettekujutuse kogu protsessist, mis eelneb paugule,» sõnas muuseumi kommunikatsioonijuht Reti Meema.
Relvasimulaator teeb laadimisel ja tulistamisel tõetruud häält ning ka relvakambri kõlaritest kostub teatud aegade tagant lahingute ja muistsete tapluste helisid. Taktikalise laskmise keskuses kaasneb ajalooliste relvade laskmisega aga selline helitaust, et nii tulistajad kui ka pealtvaatajad varustatakse kõrvaklappidega. Need ei blokeeri tulistamisega kaasnevaid helisid siiski täielikult vaid ainult summutavad neid. Sellegipoolest on nii tulistamise, relvaosade liikumise ning tühjade padrunikestade kukkumise helid tunduvalt lähemal ja tõetruumad kui filme vaadates või arvutimänge mängides. Lisaks veel juba mõne lasu järel ninasõõrmetesse tungiv püssirohulõhn. Piisab vaid hetkest, et unustada lasketiirus viibimine ja kujutada end ette mõnd ajaloolisesse lahingusse.
«Idee tekkis sellest kui külastasin ise ajaloomuuseumi relvakambrit lastega. Oli väga huvitav, eriti interaktiivsed ekraanid, relvasimulaatorid, kus sai vaadata näiteks musketite tööpõhimõtet,» meenutas Laskekeskuse juhatuse liige Martin Bahovski, kuidas koostöö muuseumiga alguse sai. Ta leidis, et huvilised tahaks võib-olla simulaatorist kaugemale minna, ajaloolisi relvi käes hoida, tunda kui rasked need olid ning võib-olla neist ka tulistada. Samas oli selge, et muuseumieksponaadid on klaasi taga ning neid huvilistele kätte ei anta.
Bahovski nägi, et tema laskekeskuses on mitmed ajaloolised relvad, mis ka muusemis eksponeeritud, juba niigi olemas ning vajadusel sai teisi tellida. Nii valmiski kaheksat relva sisaldav ajalooliste relvade pakett.
«Valikut oli raske teha, tulirelvad pärinevad juba keskajast kui Otepää püssi meenutada. 19. sajandi lõpul tuli padrun ning suitsuta püssirohi,» sõnas Bahovski. Alates sellest hetkest leiutatud relvad on paketis olemas. Ta selgitas, et kuna laskmine toimub sisetingimustes, siis jäid musta püssirohuga töötavad relvad välja. Vastasel juhul oleks pärast esimest kaht lasku terve kelder musta suitsupilve alla mattunud ning keegi enam lasta ei näeks.
«Aga ma ei välista, et tulevikus võiks meil ka mõni musket olla. Seda on põnev lasta ja näha kuidas kogu laadimisprotsess välja näeb ja lasta soovijatel ka endal musketti laadida,» sõnas Bahovski.
Relvad pärinevad perioodist, mis algab USA Kodusõja järel ning lõpeb Teise maailmasõjaga või vahetult pärast sõda, kui võeti kasutusele Kalašnikovi automaat AK-47.
Nii ajaloomuuseumi relvakambri ekspositsioon kui ka ajalooliste relvade pakett lõpevad ülituntud ja ikoonilise Kalašnikovi automaadi AK-47-ga. Sel aastal 65-aasta vanuseks saav relv pole ainus, mis veel toodetakse ning kasutatakse. Ka 1873 aastal Samuel Colti poolt loodud Peacemaker (Rahutegija) revolver ning mullu 100. juubelit tähistanud Colt 1911 püstol ning Nõukogude Liidu püstol TT-33 on jätkuvalt kasutuses. Vanematest, juba ajaloo hõlma vajunud relvadest on paketis esindatud 1892. aasta USA kaheksalasuline vintpüss ja 1887. aasta haavlipüss. Mõlemad kasutavad laadimiseks hoobmehhanismi ning on ainsad relvad, mis pole mitte originaalid vaid replicad ehk täpsed ajaloolised koopiad. Samuti on need kaks USA relva ainsad, mida pole Eesti pinnal peetud sõdades kasutatud. Vanematest relvadest on veel esindatud Mosin-Nagant’i viielasuline vintpüss, mis mängis olulist rolli Vabadussõjas ning SKS karabiin, mida kasutas Punaarmee nii Teises maailmasõjas kui ka pärast sõda Eesti metsavendadega võideldes. Kaheksast ajalooliste relvade paketist olevast relvast kuus omavad seega kindlat kohta Eesti ajaloos.
«Ma loodan, et see võimalus läheb muuseumikülastajate seas lendu, sest miks mitte ennast harida. Kasvõi kooliõpilased, kes lähevad ajaloomuuseumi ekskursioonile võiksid siit läbi astuda, sest miks mitte lasta neil mõnda püssi ka kätte võtta,» rääkis Bahovski. Alla 16-aastased relvadest siiski ise lasta ei saa.
Seda, et muuseume ja ajalugu tahetakse just eeskätt noortele põnevamaks ja atraktiivsemaks muuta, tunnistas ka Reti Meema.
«Kui noorte seas populaarsed arvutimängud, keskenduvad enamasti paugu tegemisele, siis simulatsioonmäng annab täpsema ettekujutuse kogu protsessist, mis eelneb paugule,» sõnas ta. Muuseumi komminikatsioonijuht meenutas, et algselt arvati, et relvasimulaatoritest piisab ning ei tahetud kohe laskekeskuse koostöösooviga kaasa minna. Seejärel aga arutati asja ning jõuti järeldusele, et muuseumid ei saa tänapäeval olla enam ainult vaiksed ja pühalikud kohad, kus külastajad vaid klaasi tagant eksponaate vaadata ning nende kohta lugeda saavad.
«Sellise projektiga ei või keegi kunagi teada, kui hästi see nii-öelda müüa võib. Oleme valmis ka väga paljusid huvilisi siin lasketiirus vastu võtma, juhul kui tulevad näiteks grupid, siis me jõuame ka neid teenindada, sellega meil probleeme pole,» ütles Bahovski. Sellegi poolest tuleks siis, kui pärast muuseumikülastust on tekkinud ajalooliste relvade vastu suurem huvi, endale laskmiseks aeg ette reserveerida.