Venemaa kaasmaalaste poliitika mitte-eestlasi julgeolekuohuks ei muuda

Vaade Narva linnale. Foto: Mihkel Maripuu / Postimees

Tartu Ülikooli riigiteaduste bakalaureus Margus Gering kaitses lõputöö, mis uuris Narva näitel Venemaa kaasmaalaste poliitika mõju ulatust. Kokkuvõttes ei leidnud kuidagi kinnitust väide nagu venekeelne elanikkond Eestis oleks riigivaenulik Venemaalt juhitav «viies kolonn.»

Bakalaureusetöös uuris autor Narva näitel, milline on Venemaa kaasmaalaste poliitika ja kohalike vene organisatsioonide mõju ja kandepind Eesti venekeelse vähemuse seas. Autor valis uuritavaks linnaks Narva kuna see asub otse Vene piiri ääres ning seal elab nii protsentuaalselt kui ka arvuliselt üks suurimaid Eesti vene kogukondi, lisaks andis teema uurimiseks tõuke ka autori enda Narva päritolu. Kahe ja poole nädala jooksul vastas kevadel venekeelsele veebiankeedile 160 eri vanuses, haridustaseme ning kodakondsusega inimese.

Saadud andmeid analüüsides ei ilmnenud nagu oleks vene rahvusvähemus väga tugevalt mõjutatud Venemaa kaasmaalaste poliitikast ning seega pole alust väita nagu oleks mitte-eestlased siseriiklikuks julgeoluohuks. Kaasmaalaste poliitika elluviimisest enam mõjutab mitte-eestlasi Venemaalt lähtuva venekeelse massimeedia. Venemaa mõjutegevusele on suurema tõenäosusega vastuvõtlikumad Eestis elavad Venemaa kodanikud ning kodakondsuseta isikud. Samas seostub Geringi hinnangul nii nende kui ka Eesti kodanikest mitte-eestlaste jaoks Venemaa pigem rahvusliku identiteediga ning ühise kultuuriga, mitte poliitikaga.

Küsimustikust selgus, et Eesti ja Venemaa suhted on kohalike mitte-eestlaste jaoks väga olulised. Eesti-Vene suhted pidas pigem olulisteks või väga olulisteks määratlemata kodakondsusega isikud (96 protsenti), järgnesid Venemaa kodanikud ja naturaliseeritud Eesti kodanikud (94 protsenti mõlema sihtgrupi vastanutest) ning ka 90 protsenti sünnijärgsetest Eesti Vabariigi kodanikest pidasid Eesti-Vene suhteid oluliseks. Küsitletavad said avatud vastusega oma seisukohti põhjendada. Need seisukohad jagunesid üldiselt kaheks: majanduslikud võimalused koostööks ning «heanaaberlikud» suhted. Kõige enam nähti Eesti-Vene suhete olulise pidepunktina majanduslikku koostööd, kuna Venemaal on suur turg, mille vajadused on lõpmatud. Teiseks rõhutati ka häid suhteid naabritega.

Venemaa kaasmaalaste poliitikat viivad ellu lisaks Venemaa organisatsioonidele ka kohalikud Eestis ja Narvas tegutsevad ühendused. Mitte-eestlaste seas osutusid kõige tuntumateks liikumisteks Öine Vahtkond (83 protsenti), Nashi (59), järgnesid Venemaalt juhitud ülemaailmseid organisatsioone Natsismita Maailm ning Vene Maailm, mida teadis vastavalt 26 ja 30 protsenti vastanutest. Gering järeldas sellest, et need organisatsioonid kui Venemaa välispoliitika või kaasmaalaste poliitika instrumendid, pole narvalasteni jõudnud.

«Nimetatud organisatsioonide mõjutegevus on antud tulemuste põhjal praktiliselt olematu,» sõnas ta.

Narvalased mainisid ka Venemaa kodanike ühendust, Vene kodanike ühendust Narvas ning Juri Mišini nimelist Vene kodanike ühendust. Kaks viimast neist tegutsevad peamiselt või ainult Narvas ning on seetõttu kohalikele suunatud ja tuntud.

Vastajatest 53 protsenti pidasid Venemaa kaasmaalaste poliitikat pigem oluliseks, järgnesid selle pigem mitteoluliseks pidajad (24) ning väga oluliseks (13) ning üldse mitte oluliseks pidajad (10 protsenti). Kaasmaalaste poliitikat pidas oluliseks üle 80 protsendi kodakondsuseta isikutest ning Vene kodanikest, sünnipärastest Eesti kodanikest kinnitas sama pool ning naturalisatsiooni korras Eesti passi saanutest kaks kolmandikku.

Küsitluses paluti Venemaa kaasmaalaste poliitikat elluviivaid liikumisi hinnata nii nende enda deklareeritud eesmärkide kui ka Kaitsepolitsei aastaraamatutes esitatud väidete alusel. Vastajatest kolmandik pidas nende peamiseks eesmärgiks ja tegevuseks vene keele ja kultuuri edendamist, 22 protsenti kaasmaalaste õiguste kaitset ning 17 protsenti võitlust ajaloo võltsimise vastu. Seevastu Kapo väiteid pidas tõesteks vaid veerand vastanutest – 13 protsenti leidis, et need organisatsioonid rahastavad kohalikke vene liikumisi, 7 protsendi hinnangul manipuleerivad nad teiste riikidega ning 5 protsendi arvates õhutavad need organisatsioonid Eesti vastast agressiooni.

Kapo aastaraamatu väiteid usaldasid peamiselt küsitletud sünnipärased Eesti kodanikud ning naturalisatsiooni korras Eesti kodakondsuse saanud inimesed. Kodakondsuseta isikud ning Vene passi omanikud kinnitasid seevastu pigem Venemaa kaasmaalaste poliitika ametlikku versiooni.

«Antud sihtgrupil on võrdlemisi teistsugune arvamus ja ettekujutus Venemaa kaasmaalaste poliitikast kui Kapol ning Eesti kodanikel. Kaasmaalaspoliitika lubadused ja eesmärgid on neile olulised ning vajalikud eneseteostuseks,» selgitas Gering.

Küsitlusankeetidesse kirjutasid vastajad lisakommentaaridena oma mõtteid ja seisukohti, milles mainiti, et Eesti kohalike vene organisatsioonide algne eesmärk ja funktsioon on mandunud, kuna nende organisatsioonide juhtfiguurid on ebapädevad ning manipuleeritavad. Huvitavaid arvamusi oli teisigi. Näiteks väitis üks vastajatest, et Eestis elavate mitte-eestlastega ei tegele keegi peale Venemaa. Esines ka sellele risti vastupidiseid seisukohti näiteks, et Venemaa kaasmaalaste poliitika kohalolekut pole tunda, või mõte, et kuna inimene elab Eestis ja tal pole sidet Venemaaga, siis sellest tulenevalt puudub ka vajadus nõndanimetatud kaasmaalaste poliitika järele.

Gering märkis, et Venemaa ei tohiks olla ainus, kes tegeleb siinse vene rahvusvähemusega, kuna Eestil on oma huvisid arvestades pikemas perspektiivis  kasulikum aktiivselt ja sisuliselt kaasata ühiskonda kõiki rahvusvähemusi.