Pärnumaal Ojako talu õuel avaneb põhjamaine idüll. Sinises taevas sirab sel suvel nii harva näha olev päike, roheline muru on madalaks pügatud ja rootsipunaste majade taga sillerdab meri. Bassein ja tünnisaun tekitavad tunde, et jõudsime lastelaagri asemel hoopis spaasse.
Galerii: keelelaager toob kokku noored väliseestlased maailma eri nurkadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Laagri perenaine, Ojako koolituskeskuse juhataja Ly Oja, kinnitab, et oleme õige kohas. Noortele väliseestlastele mõeldud keele- ja kultuurilaagris lõppes just hommikune eesti keele tund ning lapsed, kes hetkegi väärtuslikust ajast kaotada ei soovi, on juba mere äärde tormanud.
Ly juhatab meid maja taha, kus paarkümmend noort rannaäärsel palliplatsil omamoodi reeglitega veepalli mängivad. Grupp on kirju. Väliseestlasi on kokku tulnud kaheteistkümnest riigist - Kanadast, Mehhikost, Taanist, USAst, Rootsist, Soomest, Austriast, Belgiast, Leedust, Saksa-, Iiri- ja Šotimaalt.
Väliseestlastele mõeldud laagreid on Integratsiooni Sihtasutus korraldanud juba kaksteist suve. Alustati 2001. aastal keele- ja kultuurilaagriga Siberi eestlastele. Kaks esimese laagri tüdrukut elavad nüüdseks Eestis.
Ly sõnul juhtub seda ikka, et noor saab laagris innustust ja julgust Eestisse tagasi tulla. «Meie missioon on, et lastel tekiks uuesti side Eestimaaga, siinse rahva ja kultuuriga,» räägib Ly. Eelnevate aastate laagrid on tema sõnul näidanud, et tullaksegi tagasi, õppima ja elama.
Konkurss laagrikohtadele on suur. Kandideerida saavad kõik välismaal elavad eesti päritolu noored vanuses 12–17 aastat. Tänavu avaldas soovi laagrisse tulla 117 õpilast, neist pidi komisjon motivatsioonikirjade põhjal välja valima 66 õnnelikku. Pea pooled tahtjad jäid seega ukse taha.
«Haridus- ja kultuuriministeerium püüavad teha kõik, et leida just need motiveeritumad lapsed. Siis on sellel laagril mõtet, nemad saavad sellest tõesti kasu,» lausub perenaine. Mitmeid aastaid integratsioonilaagreid korraldanud Ly sõnul satub vahel laagrisse ka neid lapsi, kel puudub huvi eesti keele õppimise vastu ja sellisel juhul on laagrit palju keerulisem läbi viia.
Praegune rühm on Ly sõnul erakordselt tubli ja tore. «Nii sõbralikku ja kihvti gruppi kui praegu, annab leida! See vahetus on tõesti eriline.» Nii Ly kui kasvataja Carolyn Bauer-Jussi on seda meelt, et ilma pisarateta gruppi homme ära saata ei õnnestu, lapsed on kümne päevaga hinge pugenud ja omaseks saanud.
USAst pärit Sten hakkas eesti keelt õppima aasta tagasi. «Stenil on vanemad vennad, kes ei räägi eesti keelt ja kel ei ole Eesti vastu huvi. Sten aga tundis neljateistaastasena, et tahab õppida ja uurida oma päritolu kohta,» kirjeldab Ly. Praeguseks räägib Sten nii hästi eesti keelt, et uue, Kanadast pärit sõbra Mihkliga ei kasutata inglise keelt ka mitte omavahel rääkides.
Sten on üks noortest, kes on kindel, et tahab Eestisse ülikooli tulla. Laagri perenaise sõnul on see, kui mõni noor leiab laagris kinnituse tagasi tulekuks, tänuväärt tunne. «Paraku minnakse siit Eestist ära ju väga palju, tuleks keegigi tagasi oleks väga hea!»
Suve jooksul toimub Ojako talus kolm keelelaagrit. Igas laagris on 22 välisõpilast ja kaheksa kohalikku tugiõpilast, kes aitavad seal kus tarvis - nii keeletunnis kui palliplatsil.
Eesti keele tase on igas laagris erinev. Eelmises rühmas jagunes grupp kaheks – need kes rääkisid ainult vene keelt ja need, kes vaid inglise keeles suhtlesid. Praeguses grupis on mõni üksik, kes veel soravalt eesti keeles ei räägi, enamus neistki on üheteist päeva jooksul suure arengu teinud.
«Mehhikost pärit Hans rääkis esimesel päeval nii, et me ei saanud aru, millal ta eesti ja millal hispaania keeles rääkis. Uskumatu, kui palju ta on juurde õppinud,» ei jõua laagri perenaine Ly ära imestada pooleldi Eesti pooleldi Mehhiko päritolu poisi keelelist arengut.
Laagrilised elavad Ojako puhkekeskuses tõelist Ameerika noortefilmi elu. Pärast pallimängu rannal joostakse basseini ja saunaõhtutel luuakse tünnisaunas rekordeid. Ly sõnul mahtus korraga tünni kolmteist last. «Vett siis küll eriti näha ei olnud enam.»