/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2012/07/15/1218516t1hd84e.jpg)
Kalev Mark Kostabi on maalikunstnikuna tippu jõudnud, kuid järjest enam tõmbab teda heliloomingu poole - mees usub, et suur läbimurre muusikas seisab veel ees.
Tellijale
Kostabi kohtub klaveriga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalev Mark Kostabi on kindlasti kuulsaim eesti päritolu kunstnik maailmas. Tema tegemiste üleslugemine võtaks rohkem ruumi, kui leht võimaldab. Festivalil «Klaaspärlimäng» saab näha ja kuulda Kostabi uue kunstnikumina, nimelt muusiku ja helilooja avaldumist. Laupäeval, 21. juulil astub ta seal üles kavaga «Kostabi kohtub klaveriga».
Esinete klaverikontserdiga festivalil «Klaaspärlimäng». Te ei ole ammu Eestis käinud?
Üle kümne aasta pole käinud. 90ndatel käisin tihedamini, oma 5–6 korda. Loodan näha suuri muutusi seega. Ma juba nägin suuri muutusi oma teisel või kolmandal käigul, võrreldes sellega, milline oli Eesti mu esmavisiidi ajal. Esimest korda käisin Eestis Nõukogude ajal. Rõõmu teeb, et Eesti on majanduslikult, tehnoloogiliselt ja kultuurilises mõttes – arvestades kas või, kui palju head muusikat siin tehakse – väga edukas riik.
Kui palju te üldse Eestis toimuval silma peal hoiate, sellega kursis olete?
Mitte iga päev ei jälgi, aga ma hoian ühendust kunstikriitik Heie Treieriga, tema siis räägib mulle. Samuti käib mul Eestist rahvast nii New Yorgis kui Roomas külas. Loomulikult satub mulle silma, kui mõni Eesti sündmus või inimene rahvusvahelises pressis kõlab. Au on olnud kohtuda mõned korrad ka Eesti Vabariigi presidendiga. New Yorgi Eesti Majas käin ka tihti. Olen andnud ka oma töid New Yorgi Eesti Majale, sest see on minu jaoks oluline koht.
Ma ei tea tegelikult palju kuulsaid kunstnikke, kes oleks paralleelselt ja ambitsioonidega hakanud tegutsema ka muusika vallas. Marcel Duchamp tuleb praegu esimesena meelde.
See on minu jaoks uudis. Ma ei teadnudki, et Duchamp ka muusikat tegi, ja mul oli kogu aeg tunne, et tean Duchampi kohta palju. Oled sa ikka kindel, ega sa John Cage’iga segamini ei aja? Aga su jutus on mõte sees. Eks neid mõned ole veel, kes mulle pähe tulevad, eelkõige rokimaailmas. David Bowie maalib, Captain Beefheart lõpetas muusikuna ja hakkas tõsiselt maalimisega tegelema, Bob Dylanil oli näitus prestiižikas Larry Gagosiani galeriis. Minu vend Paul Kostabi on kunstnik, kuid ta oli ka White Zombie esimene kitarrist ja mänginud näiteks koos Ramonesi ja teiste bändidega. Arnold Schönbergil olid suurepärased maalid, samuti John Cage’il. See on huvitav teema ja sellest on kirjutatud mitmeid artikleid, mul on endalgi ilmselt plaanis üks selline kirjutada.
Kuidas teist helilooja sai? Tean, et õppinud olete te küll kunsti.
Formaalses mõttes õppisin ma tõesti kunsti, aga rõhutan ka sõna formaalses. Esimesed klassikalise klaveri tunnid võtsin oma ema käest, kes oli klaveriõpetaja. Olin siis 12. Samuti õpetas mind mu isa, kes oli jazz-folk-pianist, tema õpetas mulle idaeuroopa rahvamuusikat, mille mõjusid on kuulda ka mu praeguses heliloomingus. Nagu on ehk kuulda ka Stravinski, Debussy ja Ornette Colemani mõjusid. Olen üsna palju ise õppinud.
Plaanite varasemast enam heliloomingule pühenduda?
Kindlasti. Esiteks ma muutun järjest paremaks ja teiseks koguneb vaikselt ka tunnustust. Ütleksin jälle seda, mida ma olen paari päeva jooksul juba mitu korda öelnud ja mida ma mõtlen tõsiselt: peaaegu igaüks kuulab mingis mõttes muusikat ja peaaegu igaüks teab mingisugust vastust küsimusele, kes on su lemmikmuusik. Vastust aga küsimusele, kes on su lemmikkunstnik, paljud ei tea. Juba nende kunstiliikide vahe ise määrab ära selle, et kui sa oled natuke kuulus muusikamaailmas, on seda rohkem, kui olla väga kuulus kunstimaailmas. Kui mõni mu lugu saab kuulsaks või mõnda mu jazz’i-standardit hakatakse üle maailma mängima, räägitakse minust kohe kui muusikust või heliloojast, kes on juhtumisi ka kunstnik. Suur läbimurre on mul veel muusikamaailmas tegemata, jah, oma südames ja hinges on see mul tehtud – ma olen väga rõõmus oma muusika üle, kuid olgem ausad, Carnegie Hallis näiteks pole mul veel kontserti olnud. Kunstimaailmas on mul see tase saavutatud.
Ma just täna hommikul leidsin end taas kord mõttelt, et kunst on ikka väga elitaarne?
Tõsi, kuidagi on need asjad nii läinud. Mulle isiklikult aga ei meeldi mõelda kunstist kui millestki elitaarsest, sest sel sõnal on minu jaoks negatiivne kõla, kunst aga on positiivne. Mingis mõttes võib rääkida küll elitismist, kuid see on lihtsalt moodsa kunsti üks probleemidest, mille üle võib arutleda.
Võtame näiteks sellise kunstniku nagu Jean-Michel Basquiat, kes 80ndatel väga kuulus oli. Nii temal kui ka tema töödel oli selline metsik, primitiivne, kontrolli alt väljas imago. Tegelikult oli ta väga haritud, käinud heades koolides, palju lugenud ja peen mees. On muidugi ka erandeid. Mõned saavad hakkama ka kõneledes ainult läbi oma tööde ning ei ole eriti kenad inimesed või hea välimusega. Välimusest on loomulikult kasu ka kunstimaailmas, nagu iga teisegi karjääri juures.
Olete sageli rääkinud kuulsuse olulisusest teie jaoks või siis on seda rääkinud teised. Muusika puhul ütlete te ka, et see on võimalus saada kuulsamaks.
Kuulsus ei ole mu muusikukarjääri puhul peamine käimatõmbaja, kuid ma annan endale aru, et see võib järgneda. Loomulikult ma tahan olla ka heliloojana tuntud, kuid peamine on siiski soov teha muusikat ja olen väga õnnelik ka väikese publiku ees. Praegu tundub aga, et publik kasvab üsna kiiresti. Kõige tähtsam aga on teha asja, mis meeldib, jagada seda vähemalt kellegagi.
Üks teie plaate kannab nime «Songs for Sumera». Te olete ka maininud, et peate Lepo Sumerat üldse üheks kõigi aegade suurimaks heliloojaks.
See on tõsi ja ma arvan jätkuvalt nii. Mulle avaldab väga muljet tema atmosfääritunnetus ja struktuurid. «Songs for Sumera» saigi sellise pühenduspealkirja, kuna tegime nende palade puhul temaga koostööd, kuid kahjuks lahkus ta meie seast enne, kui plaat valmis sai. Suurepärane helilooja ja väga tore inimene.
Mida Arvo Pärdi muusikast arvate?
Pärt meeldib mulle ka, kuid pean ütlema, et Erkki-Sven Tüür meeldib isegi rohkem. Sumera ja Tüür meeldivad väga. Võib-olla pole ma Pärdi jaoks piisavalt keeruline inimene, kuid mulle meeldib rütmilisem muusika kiiremate muutustega. Pärdi kuulamiseks peab olema mediteerija tüüp. Võib-olla on põhjus selles, et olen n-ö MTV-põlvkonna inimene ja mu keskendumisvõime on väike.
Ameerikas tulevad peagi valimised. Keda teie loodate võitjana näha?
Mina hääletan Barack Obama poolt. Arvan, et ta on olnud hea president, inspiratsiooniallikas ja eeskuju paljude inimeste jaoks, kaasa arvatud mina. Ma imetlen tema intelligentsust, väärikust ja humaansust. Loodan peale Tartut ka Valges Majas esineda. Ma tean, et see ei juhtu kohe, kuid selline on üks mu eesmärke. Arvan ka, et Obama ajal võib see olla tõenäolisem kui Mitt Romney ajal.